Rääkides vägivallast
Kui tänapäeval korraldataks avalikke hukkamisi, siis oleks seal
igal juhul publikut rohkem kui teatris. Kahe tuhande aasta tagused
gladiaatorivõitlused, nõidade tuleriidad keskajal, giljotiin
Prantsuse revolutsiooni päevil, veel üsna hiljuti Euroopa linnade
peaväljakutel toimunud natside poomised – kõik need olid
omamoodi teatrietendused. Absoluudi dramaturgia on alati rahvahulki
köitnud.
Hollywoodi produtsendid arvavad ikka veel, et igas
tavakodanikus peitub mõrtsukas ja maniakk. Ja kõik keskklassi
kodanikud teismelistest koduperenaisteni välja samastavad end meeleldi
kurjategijate või vähemasti relvakandjatega. Võiks arvata,
et tänapäeva ühiskond, kus turvalisusest on saanud kinnisidee ja
mis aina enam hakkab meenutama totalitaarset lasteaeda, himustab sügaval
sisimas terrorit, hävingut ja verd. Täna maailma teatrilavadel
toimuvat vaadates võib tõepoolest selline mulje jääda.
Kuid kas see ikka on nii?
20. sajandi esimesel kolmandikul tuli
Antonin Artaud välja uue teatri paradigmaga, mille järgi laval
peab paljastuma inimese alateadvus ning teatri ülesanne on vaadelda
varjatud ja pimedaid territooriume. Võib-olla tundus see kuuekümne
aasta eest ahvatlev, kuid tänapäeval pole selles minu arvates enam
midagi huvitavat. Sest neil territooriumidel ei leidunud midagi eriti
sügavat või keerukat. Meil on piisavalt tõendeid, mis
kinnitavad fakti, et inimesed põlvnevad ahvidest, ja edasise
tõendusmaterjali otsimine oleks mahavisatud aeg. Nüüdisajal on
hoopis põnevam vastupidine väjakutse – otsida seda, mis
eristab inimesi loomadest. Minu hinnangul on Artaud’ teatri idee
nüüdseks lõpuni ammendatud ja lihtviisiliselt igav. Minu jaoks
kujutas Sarah Kane endast selle teatrivoolu lõpp-peatust või
ülimat eneseteostust.
Miks siis ikkagi on teatriloojad endiselt
veendunud, et parim viis publikuga suhelda on agressiivsuse ja vägivalla
kaudu? Miks praegu, kui teatris on meigikunstniku amet peaaegu kadunud,
kasutatakse maailma lavadel aina rohkem kunstverd? Miks elukutselised
teatritegijad, kes püüavad oma perekonna ja sõpradega suheldes
agressiivsusest hoiduda, arvavad, et see on parim vahend dialoogiks publikuga
– võhivõõrastega, kes pealegi on käinud
välja raha, et see dialoog üleüldse oleks võimalik?
Ma keskendun siinkohal kutselisele teatrile, sest minu kogemus
ütleb, et amatöörteatris on agressiivsust hoopis vähem. Kas
vastus on tõepoolest nii lihtne – raha ja turumajandus? Olla nii
ekstsentriline kui võimalik, tekitada kära?
Elukutselise
lavastajana võin teile julgelt kinnitada, et misanstseeni loomine seal
kätkeva agressiivsuse eskaleerimise teel on tehniliselt
äärmiselt lihtne. See on tegelikult algeline meetod ega nõua
mingit väga erilist annet või oskusi. Instinkte äratava
misanstseeni loomine on umbes niisama keeruline kui kokakunstis muna
keetmine ja kartulite praadimine.
Riia Uues Teatris on meil ukse
kohale, kust näitlejad lavale tulevad, maalitud järgmine Peter
Brooki tsitaat: “Publikus tekkiv energia on kvaliteedilt alati
võrreldav lavalt tuleva energiaga.” Lihtne füüsika.
Madal energia kommunikeerub alati samal tasandil. Kui kommunikatsioonivahendina
kasutatakse agressiivsust, ei maksa mingit hingelis-vaimset dialoogi loota.
Muidugi – me kõik teame, et teatri algusaegadest saadik on
näidendite tegelased ikka lahendanud konflikte üksteist tappes,
pussitades, üksteisel silmi välja torgates või üksteise
ihust tükke lõikudes. Aga tavaliselt keegi nii ei käitu.
Vaadakem t&otil
de;ele näkku: on ilmne, et peaaegu kõik läbi aegade teatrile
kirjutatud näidendid räägivad vaimsete häiretega
inimestest. Samuti on teada asjaolu, et mõnede kultuuride traditsiooni
kohaselt (näiteks saksakeelses teatris) suhtub ühiskond teatrisse kui
arsti, kelle kohus on tegelda ühiskonda vaevavate haigustega.
Säärane arsti-patsiendi suhe on omandanud ajaloolise institutsiooni
mõõtme ja – jumal tänatud – on korralikult
rahastatud. Sestap pole ime, et Saksa lavad meenutavad nii sagedasti
kiirabihaiglat: avanev pilt on kliiniline, niihästi visuaalselt kui
olemuslikult. Ja see on tänapäeva kõige verisem teater.
Muide, ka iroonia on minu arvates agressiivsuse vorm, sest see
hävitab tundeelamused. Kahtlemata on teater juba iseenesest midagi
kahtlast ja loomuvastast. Pole ju sugugi normaalne, et suur hulk
võõraid inimesi koguneb pimedasse ruumi, kus ühed vaatavad
ja teised mängivad kedagi, kes nad tegelikult ei ole. 25 aastat sellel
alal töötanuna olen ma teinud mõned kummastavad
tähelepanekud. Suur osa näitleja või lavastaja elukutse
valinud inimestest – kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi?
– on vaimsete probleemidega. Ja neil, kellel probleeme ei ole, tekivad
need aastate jooksul. See ei ole üldsegi tervislik töö. See
jätab omad jäljed, vahel ka meditsiinilist laadi. Ma ei ole esimene,
kes on seda märganud. Omal ajal kirjutas sellest Stanislavski.
Kindlasti suudab igaüks teist tuua mõne näite, mis seda
teooriat kinnitab.
Muuseas üks põhjusi, miks ma
nõustusin siinsele publikule kõnelema, on see, et minu veendumuse
kohaselt langeb vastutus agressiivsuse kultiveerimise eest teatris suuresti
teatrikriitikutele. See tuleb sellest, et paljud lavastajad ei mõtle
piisavalt iseseisvalt; nad üksnes järgivad moodsaid trende. Neid aga
loovad teatrikriitikud. Ja teie oletegi selle võrdluse autorid:
skandaalne lavastaja on edukas lavastaja. Kuidas muidu on võimalik teilt
kiitust teenida? Kuidas saakski vaene lavastaja teie tähelepanu
tõmmata? Sellised on “turumajandusliku teatri” lihtsa
mängu reeglid.
Vaieldamatult on positiivset teatrit teha
äärmiselt raske. Mõnes riigis nimetavad masohhistlikud
kriitikud seda “hea enesetunde teatriks”. Kõigest
kõige raskem on luua etendust harmoonilistest ja õnnelikest
inimestest. Tehnilises mõttes on see ülimalt keerukas
ülesanne.
Vägivallast teatris ei vaimustu minu
tähelepanekute järgi niivõrd publik kui teatritegijad ja
kriitikud. Publik on sellest juba ammu väsinud, nad ei haaku ega
võta seda tõsiselt. Aga see on teatri igavene probleem: publik
kasvab alati kiiremini kui teater, viimane jääb alati maha ja maadleb
omaenda ebaküpsusega.
Artaud’ paradigma on surnud. Vaja
läheb uutmoodi mõtlemist. Täielikku vastandit. Teater on 21.
sajandil ainus digitaliseerumisele mitte alluv kunstiliik.
Teater
ei hakka elama plaatidel, vaid jääb ikka erakordseks sündmuseks,
mille puhul elus inimesed puutuvad kokku elus inimestega. See on väga
inimlik misanstseen. Aga siin peame jällegi olema väga
ettevaatlikud, et mitte segamini ajada vigurdamist ja tundeid. Ja kui
tõesti ei ole võimalik vältida löömist, pakun
välja uue loosungi: löö õrnusega.
Muide,
jõu kasutamine on alati olnud nõrkuse tunnus.
Inglise keelest tõlkinud Erkki Sivonen.