Lahkus tuntud KGB uurija Indrek Jürjo

Ajaloolase Indrek Jürjo ülekohtuselt lühikeseks jäänud elus oli tema kõige suuremaks paleuseks ajalugu kui põhjalikel kirjalikel allikatel põhinev täpne teadus. Tema peamine uuri­misvaldkond oli 18. sajandi teise poole ja 19. sajandi alguse baltisaksa valgustuslik kirjavara ning kultuuridevahelised kontaktid.

Avalikkusele oli palju olulisem tema kirg lähimineviku vastu. 1996. aastal avaldas ta plahvatuslikku huvi tekitanud analüütilise uurimuse “Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal”. See ­raamat mõjus magneedina, kuna sisaldas hulganisti andmeid Eestis KGBga koostööd teinud ­isikute kohta. Samuti andis Indrek hindamatut nõu uurivatele ajakirjanikele, kes KGBst kirjutasid.

Jürjo õppis Tartu ülikoolis ühel kursusel koos Peep Pillaku, Sergei Stadnikovi, Margus Laidre, Tiit Noormetsa jt tuntud ajaloolastega. See oli elurõõmus seltskond, kes ei piiranud ennast kitsaste akadeemiliste huvidega, vaid nautis elu täiel rinnal. Ohvitserlikult sirge seljaga Indrek Jürjo oli seltskonnas terane elujälgija, kes paistis silma kuiva ja ülitäpse iroonilise ütlemise poolest.

Tema akadeemiline teadustöö tipnes monograafia “Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737–1819” (Tallinn, 2004) ilmumisega. Doktoritöö kaitses ta 2005. aastal Hamburgi ülikoolis.

Indrek Jürjo hakkas aegamööda muutuma üheks Eesti ajaloo kõige arvestatavamaks mõtestajaks.

Indrek Jürjo (14. IV 1956 – 8. IX 2009).