Eesti naise varjatud ilu
Naiste pesu, mis meelitab mehi nagu kärbseid meepoti ligi, on
ühtlasi peegelpilt ühel või teisel ajal valitsenud tavadest,
traditsioonidest ja mentaliteedist.
“Ihupesu arengulugu on
ühtlasi vähem või rohkem piinu tekitavate ideaaliks peetavate
kehavormide arengulugu,” sõnastab tartlanna Ille Agu oma vast
ilmunud uurimuses “Eesti naiste aluspesu kahe sõja vahel
(1918–1940)”. Ehk milline on ilus ja seksikas naine – seda
eelkõige meeste arvates.
Pesu –
rõõm ja piin
Kõigepealt oli särk.
Selle vanima õmmeldud pesueseme vanust mõõdetakse
tuhandete aastatega ja see oli pikka aega ka ainuke rõivastusese.
“Nii antiikajal kui ka keskaja algupoolel oli vahetult ihul kantav
särgilaadne riietusese veel ühtlasi päevaseks
kodurüüks,” kirjutab Agu. See omamoodi “vabas kehas vaba
vaim” ajastu saigi keskajaga otsa, kui alusrõivas muutus peeneks
luksusesemeks, mis dekoltee vahelt välgatades meeste pilke
püüdis. Ei läinud enam kaua aega mööda, kui juba
algaski naise keha ahistamine ilu nimel. 14. sajandil tuli moodi pesuese, mis
meenutas korsetti – sajandite jooksul see üha täiustus ja
võimaldas üha tõhusamalt pekke kokku nöörida. Need
vaesed naised, kel oli kalduvus tüsedusele!
Millal aga
sündis rinnahoidja? Varaseima kirjaliku märke rinnahoidja kohta leiab
15. sajandi Saksa kroonikast. Õigemini oli tegu veel särgiga,
millel olid ees rinnakotikesed. Tänapäevane rinnahoidja leiutati
palju hiljem, I maailmasõja algusaastal 1914, kui Caresse Crosby
valmistas kahest taskurätikust ja paelast
“prototüübi”.
Pesu väljanägemine
sõltubki sellest, millist naisekeha peeti ühel või teisel
ajal ilusaks ja ideaalseks – kord oli selleks ühte või teise
vormi venitatud-surutud keha, kord vaba ja loomulik keha. Näiteks 18.
sajand möödus ütluse ilu nõuab ohvreid järgi.
“Moeideaaliks olev portselankujukesena habras naine tõi moodi
korsetiga liivakellakujuliseks tõmmatud figuuri ja
karkass-seelikud.” Sellele lausa pidi järgnema vabanemine, aeg, kus
aur välja lasti. Ja sajandi lõpul heidetigi korsett ja
karkass-seelik kõrvale ning moodi tuli taas loomulik kehakuju.
“Alusriiete hulk vähenes miinimumini, julgemad loobusid üldse
pesust või kandsid ainult liibuvat trikood, seetõttu
räägiti alastimoest.”
See lahe aeg ei kestnud kaua.
19. sajandil nööriti naine taas kinni. Sedakorda kestis korseti
võidukäik enam kui sada aastat. Tollest ajast on pärit ka
aluspüksid, mis algul olid puhvis ja ulatusid sääremarjadeni,
muutudes hiljem siiski kitsamaks ja veidi lühemaks. Aluspüksid
muuseas olid siis tabu – neist kõneldi vihjamisi, nagu
“need, millest ei sobi rääkida” või
“väljaütlematud”. Sajandi lõpu poole muutus pesu
atraktiivsemaks, 1880. aastatel tulid moodi korseti külge kinnitatud
tripid.
Mida tõi 20. sajand? Algul korseti, mida võiks
kutsuda ka naiste hispaania saapaks. “Moes olid kõige piinavamad
korsetid, mis pidid kehale andma nõutud S-kurvi. Korsett pidi suruma
rinnad ette ja puusad taha, selleks topiti korseti sisse polsterdusi ja
rüüse.”
1920ndatest aga pääses taas
võidutsema vabadus. Aluspükstel polnud enam pikki sääri
ja nende ülaääres oli vaid kummipael. Kõik oli lihtne ja
praktiline, mida vabamalt sai naine liikuda ja mida enam hingas tema keha, seda
parem. Nagu öeldud, pesu lühe
nes, korseti aga vahetasid välja trippidega sukahoidjad. See vabadus
kestab praeguseni, muutunud on vahepeal vaid materjalid ja lõiked.
Üha napimaks ja liibuvamaks. Veel sada aastat tagasi moes olnud
pikasäärelistest aluspükstest on tänaseks järele
jäänud stringid.
Ise tehtud, hästi
tehtud
Praegu vaevalt leidub Eestis naisi, kes endale ise
aluspesu valmistavad. Kahe maailmasõja vahelisel ajal aga kanti siin
rohkem käsitööna kodus valminud pesu kui poest ostetud
pesuesemeid. Kindlasti aegamööda suurenes poepesu osakaal, seda eriti
1930. aastatel, mida näitab ka pesuäride reklaamide suurenev hulk.
Nii kanti kodupesu kõrval ju ka korsette, toestamata rinnahoidjaid,
kombineesid ja sukahoidjaid.
Toonase pesu häid näiteid
säilitatakse Tallinna Linnamuuseumis ja Eesti Ajaloomuuseumis, mille
fondides on tallel Eesti naiste alussärke, pihikuid, pükse,
särkpükse jm. Need on valminud kas kodus või siis mõnel
käsitöökursusel või kodumajanduskoolis, mõni ka
pesuärist ostetud. Siis valitses arusaam, et iga naine pidi oskama enesele
riide selga teha. Eeskujusid saadi tavaliselt meie oma või
välismaistest naisteajakirjadest. Muidugi pani valmistaja tihti omalt
poolt ka midagi juurde nagu käsitöö puhul ikka.
Mida
naised kandsid? Kas laiade või kitsaste paeltega alussärke, mida
tehti eri materjalidest. “Eelistati pastelseid toone ning levinud
kaunistusvõteteks olid väikesed tikitud lilleõied,
lehekesed, pilutikand ja peened pitsimotiivid.” Sagedasti kaunistati
särgid sarnaselt voodipesuga, käterätikutega jm veel ka kandja
nimetähtede ehk monogrammiga. Seda tehti ka praktilistel kaalutlustel.
“Iga korda armastav inimene märgib temale kuuluvad asjad, et need ei
seganduks teiste omadega ja oleksid ühtlasi kaunistatud,” kirjutati
ajakirjas Eesti Naine aastal 1925.
Veel armastasid Eesti naised
puuvillast, nööpide või trukkidega kinnitatud pihikut. Seegi
oli pitsidega kaunistatud nagu ka aluspüksid. “Kanti enamasti pika
säärega alt laienevaid värvliga pükse.” Tundub natuke
vanamoodsana, aga pole häda midagi, juba 1920. aastate lõpul muutus
pilt palju modernsemaks – ilmusid särkpüksid.
“Tänapäeva moodne naine püüab oma alusriideid
võimalikult vähesteks ühendada ja moeärid on hädas
uute mudelite otsimisega. Pole sellest veel küllalt, et
pükssärgile seelik külge õmmeldakse, temaga
ühendatakse ka rinnahoidja,” kirjutas Eesti Naine 1928. aastal.
Sale naine on ilus naine – see oli kreedoks ka
ennesõjaaegses Eestis. Mood, loomulikult ka aluspesu oma, soosis
eelkõige saledaid. “Naine, kes täpselt moe järele tahab
käia, seab selle järele ka oma alusriietuse sisse. Saledus,
ükskõik mis hinna eest, on praegu ikkagi veel moe ideaaliks,”
kuulutas Eesti Naine.
Mille poolest erines tolleaegse Eesti naise
pesu tänapäeva naise omast? Jättes kõrvale moe,
võib selle erinevuse võtta kokku sõnaga omanäolisus.
“Kodus valmistatud pesu oli küll enamjaolt lõikeliselt
lihtne, ent erinevate kaunistusviisidega muudeti iga pesuese omanäoliseks
ning kordumatuks,” kirjutab Ille Agu. Mida osavamate näppudega ja
loovam naine oli, seda kütkestavamaks oskas ta end teha.