Suplus hiiglaste seltsis
Cabo Catoche neem on paik, kus kohtuvad Kariibi meri ja Mehhiko laht.
Merepõhja iseärasused ja mitmed muudki tegurid selles paigas on
loonud seal planktoni kasvuks eriti sobivad tingimused. Need imepisikesed
elukad meelitavad peale muude kalade kohale ka nende hulgast suurimad –
vaalhaid. Ja koguni sellisel hulgal, et Cabo Catoche neeme ümbruse veed on
nende tõttu maailmakuulsad. Kohalikud mehhiko rannakalurid panevad juba
oma võrke varna ja hakkavad kalapüügi asemel turiste
sõidutama. Paljud tahavad ujuda koos maailma suurimatega. Või
siis vähemalt neid nähagi, kui üle parda hüpata ei julge.
Ja on nõus selle eest korralikult maksma!
Vaalhaidega
ujujaid veetakse Catoche neemele põhiliselt Holboxi saarelt, aga ka El
Cuyost, Chiquilast ja mujalt. Holboxilt on sinna kõige vähem maad.
Tänu nendele vaalhaidele ongi Holbox end maailmakaardile saanud. Saar
identifitseerib end kui sillapead nende hiiglaste juurde.
Saare
pisikese ja ainsa linnakese paljudel majaseintel laiutavad vaalhai pildid, igal
tänaval on mõni väike “joint”, kus värvatakse
huvilisi. Privaatse reisi saad umbes 500 gringode dollari eest; kui oled
nõus minema koos grupiga, kulub raha 5–6 korda vähem.
Kui linnakesele saab golfcart’iga (põhiline liiklusvahend
saarel) paar tiiru peale tehtud, on üsna selge, et hinnatase on
ühtlane. Selgeks saab seegi, et kui minna Cabo Catoche neemele juunist
septembrini, siis naljalt ilma vaalhaidega kohtumata tagasi ei
pöörduta. Maikuus olla asi veidi ebakindlam ja muul ajal lausa
mõttetu. Siis on hiiglased kusagil mujal.
Minekuhommikul kogunevad huvilised Casa De La Tortugase hotelli rannale. Siin
on hommikusöök ja väike retke eelne briifing. Välja
kuulutatud kellaajal ei toimu vabaõhukohvikus veel midagi. Ainult
üks sakslanna ja eestlane on nii lollid, et tulid õigeks ajaks
kohale. Holbox on Mehhiko ja siin ruulib mañana!
Tunnise
hilinemisega saab paat siiski rannast minema. Selleks on ligi kuuemeetrine
kitsas lancha, kaks jõulist päramootorit taga. Tapva päikese
eest kaitseks kangast varikatus peal, ahtris veel ka väike sild, millele
ronimine pole lihtne. Aga sinna on asja vaid meeskonnal. Siis, kui on vaja
näha kaugemale, ronib neist mõni sinna otsa.
Ilm on
imeilus nagu siin juunis kombeks. Septembrist detsembrini möllavad
orkaanid, mis tulevad nagu trammid tipptunnil – ühe saba pole veel
kadunud, kui uus oma nina välja pistab.
Pool tundi saame
täiskäigul minna, kui tõuseb väike vastulaine. Kui pardal
oleks vaid kohalikud saarlased, siis see ilmselt ei segaks. Kuna lastiks on aga
maarotid, võetakse kurss saare alla tagasi ja edasisõit
läheb madalas vees rannajoont kopeerides. Siin on laine väike ja
sõit ei põruta neerusid lahti.
Kui oleme veidi
üle tunni aja sõitnud, võetakse hoog maha ja paadi kapten
Tomate ronib silda. Tal olla kotkapilk. Silmavat vaalhai uime ja saba juba
väga kaugelt. Ja tegevat ka vahet, kas on vaalhai või hiigelsuur
manta. Mantad ujuvad sageli oma tiivatippusid veest väljas hoides.
Võhikule jääb mulje, et see on hai seljauim või
sabatipp.
Paat liigub aeglaselt ja vahetab kurssi. Vahel
võtab roolimees raadio teel kellegagi ühendust. Hispaania keelest
suurt aru ei saa, aga tema hääletoonist puudub erutus.
Järelikult midagi põnevat ta teistelt ei kuule. Kui paat on pool
tunnikest sedasi tühja tiirutanud, poeb hinge kartus, et täna
hiiglasi pole.
Siis aga hüüab Tomate midagi
ülevalt ja roolimees võtab suuna teisale ning aeglustab käiku.
Nüüd on näha veest välja h&uu
ml;ppavate kalamaimude parve – mitte isegi parve, vaid lausa pilve.
Tundub, nagu puhuks tuul veepinnalt piisku lendu. Kohe selgub ka selle
põhjus – see on hiiglasuur manta. Suur nagu kaheinimesetekk,
liigutab ta laisalt oma tiibu ja liugleb otse veepinna all. Väiksed
pudinad põgenevad tema eest kes kuhu.
Kuueliikmeline
uudistajate seltskond ronib kõik korraga ühte pardasse, et elukat
paremini näha. Kolmeliikmeline meeskond – kapten, roolimees ja
videooperaator – on sunnitud kõõluma vastaspardal, et
kitsast lancha’t veidigi kreenist välja ajada. Erutus on nii suur,
et sõrmed ei saa pihta ühelegi kaameranupule, isegi selle
otsustamine käib üle jõu, et kas on vaja allvee või
pealvee kaamerat. On selline tunne, et elukas näitab end vaid korraks, et
see siin on elu esimene ja viimane šanss teda näha.
Kui
paat on rai kõrval sõitnud oma viis minutit ning kõigil
esimene erutus läbi, küsib kapten Tomate, kas on raiga koos ujuma
minejaid. On küll!
Kaks vetteminejat, kui neil mask peas ja
lestad jalas, sätitakse parema parda servale nagu õrrele istuma.
Siis juhib roolimees paadi mantast suure kaarega eemale ja keerab viimaks
paadinina kokkupõrkekursile. Nüüd plartsatavad ujujad üle
parda ning paat kaob eemale, et rai oma kurssi ei muudaks. Üks ujuja on
ühel ja teine teisel pool raid. Kuigi tema liigutused on aeglased ja
graatsilised, liigub hiiglaslik must elukas ikkagi sellise kiirusega, et on
lausa tegu tal kannul püsida. Viis minutit ja siis oled võhmal.
Pole kindel, kas tempost või erutusest. Erutub ka manta. Ühe
tiivalöögi ajal on ujuja talle liiga lähedal. Tiib puudutab
ujuja kätt. Ujujale on see meeldiv tunne. Tiivalöök on tugev ja
tiiva pind meeldivalt sile. Kokkupuutehetkel käib manta kehast läbi
võpatus ning ta laskub sügavikku. Temale see kokkupuude nii meeldiv
ilmselt ei olnud.
Manta on läinud, paat eemal ja ujujad
vahivad veepinnal abituna siia-sinna. Tegevusetus ei kesta kaua, sest eemalt
läheneb järgmine manta. Nüüd saab sätitud end tema
kursist veidi kõrvale ja kohakuti jõudes talle järgnetud.
Teine ujuja jäi maha ja nüüd on rail vaid üks kiusaja.
Seekord saab hoitud veidi kaugemale, et ei toimuks uut inimesele meeldivat,
kuid raile nii ebameeldivat kokkupuudet.
Rai proovib
kõrvale põigata ja ujujat maha raputada. Aga see polegi tal nii
lihtne. Hetkel, kui rai teeb pöörde, saab tema saba juurest
lõigatud n-ö sisekurvi, otse sinna, kuhu ta suundub. Ujume veidi
aega koos ja suur manta pöördub teisale. Jälle pööre
eluka selja tagant, sisekurvi lõikamine, ja manta rammib sulle otse
peale. Sellist tantsu saab tantsitud ehk oma kümme minutit, kuni
võhm väljas. Teadagi kummal.
Mureks pole
põhjust. Kui mantarai su maha raputab, siis tõmba veepinnal
hinge, kohe tuleb järgmine. Või õigemini järgmised.
kuid tänane eesmärk ei ole mantad, vaid vaalhaid,
suurimatest kaladest suurimad. Nii tuleb kapten Tomate ja nopib ujujad veest
välja ning hiiglaste otsimine jätkub. Vahepeal tõuseb paadi
kõrvalt veest mõni lendkala ja lendab vurinal oma teed. Kuigi
raamatuist ja filmidest tuntud, on nende oma silmaga nägemine midagi
sõnulseletamatut. Kala ei saa ju lennata?
Mantad justkui
teaks, et otsijate silmad on neist ära pöördunud, ja teevad
nüüd tähelepanu püüdmiseks hoopis kummalisi
etteasteid. Näitavad üksteise võidu oma veest välja
ulatuvaid haiuimega sarnanevaid tiivaotsi. Üks teeb vee all
surmasõlme, möödu
b paadist, valge kõht taeva poole. Teine, veidi kaugemal, teeb
samasuguse manöövri õhus. Väljub veest, teeb ilusa kaarja
salto ning plartsatab nina ees merre tagasi. Tegelikult ei püüa ta
tähelepanu.
Sedasi vabanevat mantad lõpuste külge
kinnitunud parasiitidest. Ühel hetkel, kui ta tunneb, et
söödikuid on liiga palju, hüppab ta veest välja. Satikad
pidavat siis lõpuste vahelt maha pudenema.
Raadioside
roolimehe ja teiste paatide vahel sageneb ning kõneleja hääles
võib täheldada erutust. Lõpuks annab ta paadile
täiskäigu ja kümnekonna minuti pärast võtab hoo
maha. Siinsamas loksub ka teine paat. Ilmselt tema meid kutsuski. Ja siin on ka
tema ise, kalade kuningas – vaalhai. Ta tuleb vaikselt ja
hääletult, nagu hiigelsuur vari. Möödub paadist ilma
sellest välja tegemata. Tema ees põrkab mööda veepinda
maimudepilv.
Meri on jäänud üsna vaikseks,
hommikune väike terav laine on surnud ja veepind ainult loksub. Hoolikal
vaatlemisel selgub, et hiiglasi on mitu. Mõni ujub veidi allpool
veepinda, teisel seljauim ja saba väljas. Need viimased ujuvad, suud
ammuli. Lasevad ilmatu hulga vett läbi lõpuste. Lõpustes on
neil sõelad, mis püüavad planktonit. Vahel harva satub
sõelale ka midagi kobedamat, nagu näiteks mõni laisem
kalamaim või uimasevõitu kalmaar. Ega kuningas neid välja
sülita, neelab alla koos planktoniga. Aga taga ta kedagi ei aja. Ta on
üks ütlemata rahulik mereelukas.
Kapten laseb roolimehel
paadi haidest mitmeid kordi mööda tüürida. Ilmselt selleks,
et vaatlejatel esimene erutus vaibuks. Aga päris normi on end raske saada.
Kõik on veelgi hullem kui esimesel, mantadega kohtumisel.
Vaalhaidega ujuma minnes kamandatakse selga päästevest. Sellest
pääsevad vaid need, kel on seljas oma märgülikond. See on
ebameeldiv uudis. Pead ujuma nende hiiglastega, ise sisse pakitud kui
michelini-mees. Kapten Tomate ei lase endale auku pähe rääkida.
Ütleb, et ekstra ujuvus on vajalik, olgu siis oma isiklik
sukeldumisülikond või tema antud päästevest. Osa inimesi
pidavat vees hiiglasega kohtudes kaotama igasuguse mõistuse. Ja vahel
juhtuvat, et mõni, kes vaalhaile ettevaatamatult liiga lähedale
trügib, saab hiiglaselt kogemata sabahoobi. See võib ujuja uimaseks
lüüa. Mõlemal juhul, nii hulluks läinud kui ka uimase
ujuja leidmine ning veest välja õngitsemine olla märksa
lihtsam, kui tal on seljas miskit, mis pinnal püsimist hõlbustab.
Ja peale praktilisuse olevat veel ka võimud, kes temalt litsentsi
ära võtavad, kui teada saavad, et kapten Tomate laseb koos haidega
ujuma ilma vestita.
Nüüd on viimaks lestad jalas, mask
peas ja kohmakas päästevest seljas. Paat manööverdab end
haiga kokkupõrkekursile ja kaks ujujat plartsatavad vette. Kohe kui
mullikihin vaibub, näed enda poole liuglemas kõige suuremat
elusolendit, kellega iial vee all tõtt vaadata on tulnud. Ta on
täpiline nagu hüään ja teda saadab väiksemate kalade
parv. Mõni on end tema keha külge kinni imenud. Just nagu inimeste
maailmas. Tähtsaid tegelasi saadab alati tallalakkujate ja lakeide pilv.
Ainult mis inimeste maailmaga eriti ei sarnane, on see, et vaalhai, kalade
kuningas, pöörab väikest inimlooma kohates kõrvale.
Ei rammi sellele väiksele abitule putukale otsa isegi siis, kui
too end lausa tema ette ukerdab.
Kuigi haid ujuvad
äärmiselt rahulikus tempos, on nendega sammu pidada raske. Eriti veel
päästevestiga. &Ot
ilde;nneks on neid nii palju, et vesi lausa kihab. Kui jääd
ühest maha, siis vaatad ümberringi ja leiad järgmise, kelle
kursile end sättida. Hai tuleb, päratu suu lahti, otse sulle peale.
Suu on nii suur, et sinu allaneelamine ei teeks talle suuremat tüli. Kui
ei teaks, et ta on planktonitoiduline, siis võiks sel hetkel hirmu
kätte surra.
Paar meetrit enne kokkupõrget keerab hai
elegantselt kõrvale ja jätkab veepinnalt planktoni ahmimist. Siis
keerad talle kõrvale ja ujud, kuis jaksad, temaga kaasa. Just nagu muu
vaalhaid saatev prügikala. Imetled tema ilusa ja voolujoonelise keha
võimsust, tema liigutuste graatsiat. Vaatad, kuis teda saatvad
parasiidid võitlevad positsiooni pärast.
Kord satuvad
kaks hiiglast otse kokkupõrkekursile. Aga kokkupõrget ei
toimu. Mõlemad korrigeerivad kurssi ja jätkavad paarimeetrise
külgvahega ühes suunas nagu paaris härjad. Nende imetlejal
õnnestub just sel hetkel end nende taha haakida. Kuna hiiglaste tempo on
tänu kursimuutusele aeglustunud, siis osutub võimalikuks isegi
nende kahe vahele ujuda. Üsna kohe aga selgub, et see ei ole väga hea
mõte. Haide võimsad sabad liiguvad ühes taktis, kokku ja
lahku, kokku ja lahku. Pärast esimest takti, olles kahe saba vahel ja
jäädes üsna napilt nende poolt laiaks litsumata, saab heaga
taganetud.
Kiusatus haarata teise käega teisest sabast on
suur, aga õnneks mõistus veel töötab. Kaamera kahjuks
enam mitte. See on saanud veekindla kesta sisse niipalju kondentsi, et
elektroonika on üles öelnud. Nii ei jäägi muud üle kui
hoida sabadega veidi distantsi ja imetleda vaatepilti ning toimuvat mällu
söövitada.
Paadid uudistajatega tulevad ja lähevad.
Haid libisevad mööda veepinda ja ahmivad süüa. Kas ja kui
palju see uudistamine neid mõjutab – seda alles uuritakse. Kapten
Tomate ütleb, et ei olevat harv juhus, kui täiskäigul kihutav
paat kalade kuningat rammib. Vaalhai vaatlejad seda naljalt ei tegevat. Neil
on enamasti hairohketes vetes mõni kullipilguga meeskonnaliige
valves. Nemad olla otseselt huvitatud, et vaalhaidega midagi ei juhtuks.
Küll aga tuiskavat mööda merd kõiksugu muid aluseid,
mille kaptenitel pole hiiglastest sooja ega külma või nad lihtsalt
ei tea nende lähedalolekust.
Pärast nelja-viit
vettehüpet ja umbes tundi aega koos haidega ujumist kaob esialgne erutus
ning mõistus hakkab jälle tasapisi tööle. Käes ongi
aeg kuningatega hüvasti jätta ja maismaale suunduda. Päeva teise
poole elavad vaalhaid rahus. Nende vaatlejad aga mitte. Nende maailma on
nähtu nii korralikult raputanud, et selle paika loksumiseks kulub
mõni aeg...