Kuidas silmad särama saada?
Ausalt, vahel on täitsa piinlik! Olen enda meelest kohe tubli ja tegus
olnud, mitu kiiret tööasja ära lahendanud, seatud plaane
ületanud, kohtunud, rääkinud, kirjutanud, administreerinud... Ja
siis satub pilk oma kalli viieaastase silmadesse, kust peegeldub selge ja aus
tülpimus. Miks sind kunagi ei ole? Miks me midagi ei tee? Ja siis tundub,
et kõik see eelnev, mille pärast nii usinasti rabatud sai, on
natuke tühine ja mõttetu. Tähtis – oo jaa, loomulikult,
mille eest me muidu järgmisel kuul... –, aga ikkagi natuke
mõttetu.
Siis läheb pea tööle.
Silmipimestavaid ressursse ei ole ega tule. Disneyland on vahva, aga kaugel,
Alpi mägiaasad samuti...
Aga... Jah! Pikem
tööpäev ühel õhtul võib tähendada vaba
järgmist hommikut. Lasteaeda me täna ei lähe ja
üleüldse magame pool tundi kauem! Kõht täis ja
naabermaakonna pealinna avastama! Lihtne ja vähekulukas ettevõtmine
tähendab mitut tundi rõõmsat seiklemist, ronimist
tundmatutel kõrgustel, hulkumist mööda võõraid
tänavaid, pannkooke täitsa seninägemata kohvikus. Päike on
nii soe, tuul nii jahe. Seega on jalutuskäigul ka üks kindel ja
konkreetne eesmärk: leida rohkem päikeselisi ja tuulevaikseid
kohti.
Ja siis veel tammetõrud! Väikesed detailid on nii
lahedad. Näiteks on hakk nokkinud ühesse tõrusse kaks auku ja
sel tõrul on nüüd silmad peas ja ta on teiste tõrude
pealik.
Kõiges selles pole midagi erilist, loomulikult.
Ajakulu tundi neli-viis, rahakulu saja krooni tuuris. Aga silmad lähevad
jälle särama. Lause „Mul on nii vahva!” ületab
korraks mis tahes töise saavutuse.
Mõnda eesmärki
täita on kohe iseäranis vahva. Väikeseid rõõmsaid
särasilmaretki kõigile!