Õunpuu filmi ennast võiks iseloomustada kui teost, mis on raskepärane, piinlikkust tekitav, kujundite poolest meeletu ja segane, tundeline ... tempolt ebaühtlane, seal puudub püüe loogilise selguse poole, ta on väga iseteadev ja seetõttu üleolev tõestuse suhtes. See on ... pühendatutele. Seetõttu on ka loomulik, et Andres Laasiku filmi pressilinastuse järel ilmunud artiklile "Eesti Päevalehes", kus ta kahtleb, "kes seda kunstilist udu vaadata viitsib", reageerivad oma kommentaarides raevukalt mitmed prominentsed kultuurikriitikud ja paar filmimaailmas seesolijat (kahtlustan, et filmi veel nägemata), süüdistades filmikriitikat nii munade kui ka ajude puudumises ja konkreetset arvustust matslikkuses.

"Püha Tõnu kiusamise" vaatamine nõuab pingutust. Kunst nõuab vaatajalt kontsentreerumist, film, mis ei jälgi mein­striimlikku ülesehitust, eriti. Eeltoodud iseloomustus, mis hästi sobiks "Pühale Tõnule", on hoopis jutumärkidest välja jäetud tsitaat, väike osa Friedrich Nietzsche enesekriitilisest sissejuhatusest äsja eesti keeles ilmunud kunsti­filoofilisele raamatule "Tragöödia sünd", mille lähtekohaks oli dionüüsosliku ja apollonliku vaimu eristamine. Ja suuresti just sellesamaga maadlevad teineteisest sõltumatult nii Trier kui Õunpuu.

Mõlemad filmid püsivad arvamusel, et ratsionaalselt, mõistusega ei suuda me oma elu enam kontrollida ega tegelikkust mõista. Uusaeg - teaduslikud ja uute maade avastamised, tööstusühiskond, mõnede kuninglike peade ­maharaiumine ja seisuste kadumine - saatis pagendusse jumala. Just Nietzsche oli kõige söakam, kõige kartmatum ­jumalatapja. Ja tema tegu kordas siin omases Eestis ju Tammsaare Indrek - pärast noore neiu surma, kes ainsana oleks pidanud elama. Valgustus seadis jumalast tühjaks jäänud kohale mõistuse, asetades oma lootused sellele, et inimene, kes on ju loomult hea, kuid oma valgustamata olekus paraku rumal, suudab teaduse ja hariduse abil tõusta enneolematusse kõrgusse nii kollektiivselt kui ka individuaalselt.

Kui nüüd olla seda usku, et kunstnik tajub meist varem ja valusamalt oma aega, siis Trieri ja Õunpuud (ja muidugi mitte ainult neid) vaadanuna leiame kinnitust meis kõigis juba ammu tärkavale kahtlusele, et praegune majanduskriis kujutab endas kahekordset mentaalset kriisi. Religiooni juurde selle endisel kujul tagasipöördumist pole. (Trier pole mitte kogemata võtnud Niet zschelt oma filmi pealkirja "Antikristus" ja Õunpuu filmis näeme Lunastajat kehastavat skulptuuri vedelemas teiste äravisatud asjade hulgas ja kirikuõpetaja tõrjub abiküsija ning ronib mööda kirikuvaremete seina üles - tuleb meelde kõnekeelne ütlemine: nii paha on olla, et kas või roni seina mööda üles.) Mõistuse aga on välja tõrjunud kas ilma aruta lõbutsemisjanu (disko põllu peale ehitatud pintsaklipslase majas) või julmad ja dekadentlikud piinamismängud Saatana või deemonite väljakutsumisega (naistegelese uurimisteema naise piinamisest Trieril, vabamüürlik, sadistlik ball "Kuldajastus" Õunpuul).

Nüüd oleme siis sealmaal, et inimene on kahekordselt vabastatud - nii jumala kui ka mõistuse vangistusest. Ja inimesel on väga-väga paha olla. Tema pahaolek hävitab olendid, kes temaga kokkupuutes on: lapse, "mitte-meie" keelt kõneleva kaunitari, rebaseurgu pesitsema asunud linnu, ja oma truu kaaslase koera, kes ettevaatamatult ikka veel usaldas inimest. Polegi nii väga tähtis, milline neist kujunditest on pärit Trierilt, milline Õunpuult. Vaadake, saate teada. 

Õunpuu on ühiskondlikum kui Trier. Teda huvitab ühiskonna toimimine, milles ta näeb sügava kriisi märke. Erinevalt Nietzschest ei arva Õunpuu, et kunst inimest päästab (Tšehhovi "Onu Vanja" tsitaat), kuid ta loodab kaasatundvale ja halastavale bodhisatvale ja näib uskuvat, et kui üldse, siis tuleb lunastaja pigem Idast kui Läänest. (Imelik kokkusattumus: Mati Sirkel tõlgib just praegu Spengleri "Õhtumaa loojangut".)

Filmi on tõepoolest raske jälgida. Filmigurmaanid on kindlasti märganud, et "Püha Tõnu" ülesehitus on sama mis Fellini "Magusas elus": protagonist satub eri paikadesse, mis sel ajastul toimivaid tendentse värvirikkalt iseloomustavad. Fellini protagonist, keda mängib Marcello Mastroianni, on sattuja, neutraalne vaatleja, ta hoidub miimikast, mis väljendaks selgeid ja kategoorilisi hinnanguid. Samas on ta nägu lummav, vaatama kiskuv, fotogeeniline. Selles mõttes astub Tõnu kehastav Taavi Eelmaa Mastroianni kõrvale. Kõrvalepõikena: kui meil oli seni olemas oma Alain Delon Lembit Ulfsaki kujul, Marlon Brando Tõnu Kargi kujul, siis nüüd on meil olemas ka oma Marcello Mastroianni. Kuid tegelikult pole see tähtis. 

Tähtis on muu. Esteetika ja üldine elutunnetus. Kõik Fellini filmid on vaatamata dramaatilisusele ometi lõunamaiselt elujaatavad ja rõõmsameelsed (nagu seda on ka Mastroianni kergemeelne tüüp), kuid Eelmaa mäng ja tema mängukeskkond tekitavad sellise kõleda atmosfääri, mis on pigem omane Ingmar Bergmani "Fanny ja Alexandri" pastoraadile, kus puudub inimlik soojus. Muidugi on Fellini orgaanilisem, voolavam. Just liigne kombineeritus ahistab Õunpuu filmi esteetikat. Liiga palju ankruid on kinnitamiseks põhja heidetud. Nende köied põimuvad, lähevad sassi.

Peatükkide, mida film esitab, suhestamine on peamurdmisülesanne. Õunpuud võib mõista, ta tahab tekitada sümboolikat, kuid sümbolid oleksid kõnekamad, kui me neis iseennast rohkem ära tunneksime. Avaepisood peategelase isa-matusega ei suhestu meie olustikuga (see kuulunuks pigem Lõuna-Itaaliasse) ja sürrealistlik politseijaoskond filmi algul on groteskselt vaimukas, kuid distantseerib meid internetiseeritud tänapäevast.

Mõnevõrra provokatiivselt võiks öelda, et Õunpuu film on von Trieri filmist parem. Von Trier on oma "Antikristuses" a priori misantroop ja pretensioonikas pessimist. Õunpuu on humaansem ja loodab ikka veel inimesele. Juhul, kui inimene teeks valiku rohkem hingestatud eluviisi kasuks. Tänapäeva meeleolud on Õunpuu filmis tundlikult registreeritud. Seesama väikekodanlik ratsionalism, mida Nietzsche ei talunud, on see, mis ei luba märgata meie elu tragöödiat. Väikekodanlikule korralikkusele boheemliku satanismi vastuseadmises ei näe Õunpuu küll mingit pääsemist. Meie ühiskonnas hõljuvad meeleolud, seest tühjaks jooksnud ja end kaalutuse seisundisse viinud ühiskonna on Õunpuu kodanikuaususega ära fikseerinud. Sõjaväemarss lõpuepisoodis surnud koeraga paneb kartma uusfašismi. Ja eks ole kasvava militarismi ilmingud juba ka palja silmaga näha. 

"Püha Tõnu kiusamine" kirendab eeskujudest ja allusioonidest, reetes ehk lavastaja ränki "teise filmi sündroomi" paineid. "Püha Tõnu" tsiteerib inglise romantilist-ühiskonnakriitilist luuletajat William Blake'i. Mina valiksin temalt teise tsitaadi: "... halb kunstnik näib väga palju jäljendavat teisi, aga hea kunstnik seda tõepoolest teebki". 

Kogu kultuur ongi tõlge ühest ajastust teiste, ühest kultuurist teise. Miks seda tehakse? Et elada. Et inimlikumalt elada. Jäägem lootma, et Õunpuu suudab vaatajat elule tagasi võita.