Antievangeelium
Paralleelide otsimine "Sügisballiga" on vältimatu, rõhutab ju plakatki, et "Püha Tõnu kiusamine" on uus film "Sügisballi" loojatelt. Kuid see on raskemini vaadatav film, raskemini armastatav, eluohtlikum. See on talv, kaadrid on mustvalged. Soojus, erinevalt sügisest, on lõplikult hääbunud.
Koera allaajamine oma isa matuselt naasva Härra Keskmise poolt on hetk, mil film tegelikult algab. Ajendatuna kes teab millest (katsest end lunastada?) lohistab keskealine keskastmejuht koera laiba metsa - ja koos sellega viib ta sinna ka iseennast. Ta kõnnib jalgupidi vees - külm, kuid veel jäätumata alateadvus? - ja leiab võsast eest ühe teise keha tükid.
Arvatavasti pole Tõnu hästitoimiv, ent seest mäda ja nüüd kiiresti kokku varisev (dekonstrueeruv) elu vähemasti filmi loomise vaatepunktist olnud "väärt" just palju, kuid kas millelgi ülepea on "väärtust", kas või instinktil viia looma laip maanteelt ära? See polaartuultele avatud laiuskraad ja ühiskond, millel ja milles "Püha Tõnu kiusamine" toimub - ja ehk ka kõige paremini toimib -, ei sisenda just palju lootust. Jumalat ei ole, armastust ei ole, isegi politsei (oh taevas) on muudetud naeruväärseks. Oleks uhke öelda, et vähemasti inimene on inimesele hunt, ent "Püha Tõnu kiusamises" pole ta ka seda - inimene on Inimesele lihtsalt söök. Võitlust pole, see on ära olnud kunagi enne, protestid ja pisarad omavad üksnes koomilist väärtust. Kõik on otsustatud ära varem, kapitali või (võib-olla näiteks / jah, miks mitte) paari julma kinnistähe poolt.
Kahtlemata on "Püha Tõnu kiusamine" esteetiliselt nauditav, see on imeilus ja elegantne sadism vaataja aadressil, kes püütud kaheks aega peatavaks tunniks saali lõksu ja pandud jälgima aeglaselt arenevat vaatemängu, milles osaleb mitmeid meile võõraid ja oivalisi näitlejaid (komplimendid ulatuks Denis Lavantist (pildil) Valeri Fjodorovini); ent jah, vaatepilte aina süvenevast tardumusest, lumega kaetud lagendikest, uduga kaetud liuväljast, paljasjalgsest aasia naisest, kelle jäine tuul läbi puuokste minema kannab. "Kuid mis see kõik maksis, praegusel ajal?" kriiskaks majandusajakirjanik; mis oli nende sümbolite mõte, sooviks teada kultuurikirjutaja. Ma isegi veidi tahaks, et poleks olnudki mõtet, vähemasti kõigel. Öelda, et pole mõtet, et ma tõesti midagi ei tea, et pole sõnumit, ei head, ei halba, oleks ju ultimatiivne sõnum, antievangeelium, mille järel kaob kogu lootus. Kuid muidugi võib ka lihtsalt lükata lumisesse tühjusesse mõned eksiteed, mis ei vii mitte kuhugi. Ka piiblit tõlgendatakse külmetavate jalgadega juba aastatuhandeid.
Mul on hea meel teada - või vähemasti kuulda väidet -, et selle filmi tegemisel ei tapetud ühtki looma. See on kena.
Koerad on ju toredad ja nende surm võib vahel vapustada rohkem kui inimese oma. Püha Tõnu teadis hästi, kuidas oma isa matta, kõik oli prognoositav viimase süldisuutäie ja laulu üürgava vanameheni välja; ta ei pidanud matuse pärast hakkama rikkuma oma ilusaid kingi. Kuid surnud koeraga tegelemiseks pole ühiskonnal väljaarendatud abistruktuure ja koeri sureb filmis vähemalt kaks. See oligi see teine koer, keda Tõnu oma ilusasse keskklassi majja (pimedasse metsa?) tuues (lohistades?) tekitas korraks tunde, et kui tahad Washingtonis sõpra, siis võta koer, ja kui tahad Eestis kedagi armastada, siis võta samuti koer. Koerale ei pruugi need ambitsioonid hästi lõppeda. Nagu me näeme.
