Seda kõike ja veel palju muud võib internetist, ingliskeelselt adopteerimisleheküljelt Eriku kohta lugeda igaüks. Tema elu- ja haigusloo juurde lisatud fotodelt vaatab vastu turris juustega elavailmeline rüblik. Elva lastekodu direktriss Kai Räisa nimetab teda "meie väikseks professoriks".

Erik on üks neist sadadest lastest, kellele Ameerika tädid lapsendamisorganisatsioonist Adoption Hope Centre üle USA vanemaid otsivad.

Poiss on vahva, aga talle pere leidmine muutub iga päevaga keerulisemaks, ütleb Kai Räisa. Juba hulkur Rasmus teadis, et lastekodust tahetakse võtta vaid väikseid lokkis juustega tüdrukuid, hoopiski "ei lähe kaubaks" vaimupuudega suured poisid. Lastekodutöötajate kõnepruugis on nelja-viieaastane laps juba "täiskasvanu" ega huvita enam Eesti adoptiivvanemaid. Seepärast tegelevad selliste lastega rahvusvaheliste adopteerimisorganisatsioonide töötajad, keda tihtipeale aitavad pered, kes on endale lastekodulapse perre võtnud. 

Narva-Jõesuu lastekodus kasvavad viis õde-venda, neist kaks vanemat on netis leiduva ingliskeelse kirjelduse järgi "täitsa normaalsed", keda võib ka eraldi adopteerida, lubab netikülg. Kolm väiksemat õde-venda on puuetega ja vajavad erilist hoolt. Aga nemadki oleks ühekaupa saadaval - kui vaid keegi huvi tunneks.

Fotodelt vaatab vastu suurte tumedate silmadega ja hobusesabaga varateismeline tütarlaps Olja, kes hoiab kaisus pöetud peaga vennaraasu. Kroonulikul pruunil nahkdiivanil toetub Olja teisele õlale suur valge mängukaru.

Saame lugeda, et Olja noorem vend Vadim kaalus sündides 3100 grammi, tema Apgari indeks oli 9 (s.t väga hea), ema veregrupp AB reesuspositiivne. Vanem õde Olja on viibinud mõned korrad koliidi ja gastriidiga Narva haiglas ning Tartu neuroloog on uurinud tema peavalusid. Olja räägib arstile, et arvatavasti on peavalude põhjuseks lastekodueelne elu kodus, kus ta sai palju peksa. Koolis pole tal kerge, sest intellektuaalne võimekus on väike, raskusi valmistab matemaatika ja eesti keel. Olja pihib psühholoogile oma unistusest, et teda lapsendataks Ameerikasse. Kõige raskema puudega on laste noorim õde Veronika, kes sündis veebruaris 2007. Ta ei hakka kunagi endaga ise hakkama saama. Lapsendada võiks teda üksi või koos õdede-vendadega, just nii nagu heategijal soovi oleks. 

Neid lapsi pole veel keegi vaatamas käinud, ütleb Narva-Jõesuu lastekodu lastekodu juhataja Erika Tambi viie õe-venna kohta.

Erika Tambit üllatab laste delikaatsete andmete ilmsikstulek: "Väga imelik! Kuidas need sinna saanud on? Meie ei luba kunagi lapsi pildistada - isegi sponsoritel mitte, kes on kõige süütum kontingent. Olen rabatud!"

Kai Räisa: "Vaatasin neid linke ja olin suisa kohkunud. Mul ei olnud õrna aimugi, et niimoodi võiks lapsi eksponeerida.

Hinnakiri ka juures, kui palju lapsendamine maksma läheb. Uhh!"

Eesti lastekodudes valitseb külastajatele karm kord, kaugeltki igaüks ei pääse sinna uudistama. Ja külaskäigud lepitakse aegsasti kokku.

Kes küll võis fotod ja dokumendid netti avalikuks kasutamiseks riputada, mõistatavad nii Narva-Jõesuu kui ka Elva lastekodude direktorid.

Lekitajat pole vaja kaugelt otsida. Eesti sotsiaalministeeriumi ametlik koostööpartner Adoption Hope Centre on ainuke organisatsioon, mis Eesti lapsi Ameerikasse vahendab. Samal organisatsioonil on veel kaks hoolealust riiki - Nicaragua ja Mehhiko. Vastavalt Haagi konventsioonile oleme koos kolmanda maailma riikidega doonorriik, kust mahakantud lapsi peavad päästma arenenud riikide, nagu Soome, Rootsi ja USA kaastundlikud adoptiivperekonnad.

Nemad peavad lapse kohta teada saama võimalikult kõike, nii et lapsi käib fotografeerimas sotsiaalministeeriumi palgatud piltnik koos ametnikuga. Kõik oleks justkui kontrolli all.

Kas selliste andmete lekkimist võiks pidada näpukaks?

"Täitsa kindlasti ei ole see kellegi näpukas," ütleb sotsiaalministeeriumi spetsialist Signe Riisalo, "sest me oleme Adoption Hope Centeri töötajatega vähemalt aasta otsa sel teemal konsulteerinud." Vastavalt Haagi konventsioonile tuleb iga lapsendatava kohta koostada võimalikult põhjalike elulooliste andmetega raport.

Delikaatsete isikuandmete kasutamisest on eestlastel ja ameeriklastel erinev arusaam. Eesti jälgib andmete avaldamist kohati lausa paranoilise täpsusega. Avalate ameeriklaste suhtumine on teine. Kui me andmeid ei levita, siis me ei leia kedagi, kes laste vastu huvi tunneks, ütlevad nad. Kuidagi peab neid lapsi ju tutvustama ja reklaamima!

Asi on inimkaubandusest kaugel - tõenäosus, et puuetega laps endale armastava pere leiab, on väga väike.

Eestlastest lapsendajad ei vaata "vigaste" laste poolegi. Kui üldse keegi on valmis Downi sündroomiga, vesipeaga või igavesti voodisse aheldatud last koju võtma, siis on need ameeriklased. Enamasti usklikud pered.

Pärast Ekspressi küsimust palusid sotsiaalametnikud Ameerika partneril info netiküljelt ära koristada. Seda pole tehtud.

Elva lastekodus elas veel mõnda aega tagasi tüdruk, kes leidis kodu USAs. Praegu Bridgeti nime all Arkansases koos kasuõdede ja -vendadega elava tüdruku elust saab osa, kui lugeda tema ema peetavat ohtra pildimaterjaliga blogi.

Seal on kirjas ka neiu raske minevik ja päris-nimi. Adoptiivperede blogide ameerikalik avameelsus ajaks eesti andmekaitsjatel karvad turri... kuid lapsevanem võib oma lapse kohta kirjutada mida tahes. Blogi fotodel on Bridget Tallinnas Toompea vene kiriku taustal (see on Eestisse sõitvate tulevaste lapsevanemate lemmik-turismiobjekt), Bridget lumepalli veeretamas, siis juba oma uute õdede-vendade juures sünnipäevaküünlaid ära puhumas jne.

"Eesti on kena maa, kuhu võiks sõita ka turismireisile," julgustab üks lapsevanem tulevasi lapseotsijaid Eestisse tulema, "ja lapsed on valgest rassist." 

Kui Bridgetil poleks vedanud kasuvanemate leidmisega, oleks tema tulevik olnud hooldekodu, ütleb Elva lastekodu juhataja Kai Räisa. Kasuperes on neiu mühinal arenenud. Tõsised terviseprobleemid küll ei kao, aga USAs aktsepteeritakse teda sellisena, nagu ta on.

Me võime oma täiusliku andmekaitseseadusega ameeriklaste nina all kurjalt vehkida. Tõsiasi on see, et mitte keegi pole siiani selle "lekitatud" info peale tulnud neid lapsi endale tahtma.

Avalikustamine ei ole õige

  • Meie ise järgime väga täpselt andmekaitseseadust, ameeriklased nii korrektsed pole. Küsimus on, mismoodi käitleb seda infot vastuvõttev riik.
  • Ameerika partneri kaitseks ütlen, et kuna nad otsivad väga raske puudega lastele vanemaid, siis see on kergendav asjaolu. Potentsiaalne lapsevanem peab lapse kohta teadma kõike - vastasel juhul võib ta mõni aeg hiljem nõuda lapse lastekodusse tagasi võtmist.
  • Teine asi on lapsendamisblogid, kus elevil vanemad üksipulgi kirjeldavad lapsendamisprotsessi, kohtumist lapsega ja hilisemat elu peres. Selle vastu ei saa ükski andmekaitseseadus.

Signe Riisalo 
sotsiaalministeeriumi lapsendamisspetsialist