Pearl Jam “Backspacer”
Võimalik, et grunge läks minust noorpõlves suuresti mööda just sellepärast, et Pearl Jami esikalbumi megahitte “Alive” ja “Jeremy” leierdati teleris ja raadios söögi alla ja peale, kuni Eddie Vedderi laulumaneer ning bändi läägeks lihvitud pop-rock-kõla mulle üdini vastumeelseks muutusid. Ainus nende pala, mis mind tõesti köitnud on, oli rokist valgusaastate kaugusel eksperimenteeriv “Bugs” albumilt “Vitalogy”.
Kui Pearl Jami endised fännid tänavust albumit kommenteerides õlgu kehitasid, pelgasin “Backspacerit” harjavarregagi puudutada (ehkki kujunduses kasutatud kunstnik Tom Tomorrow’ iselaadsed visuaalid, tunnistan, mõjusid kutsuvalt). Kuulamiselamus kujunes aga üllatavalt meeldivaks, kuna tegelikult on Pearl Jami üheksas kauamängiv tihe, tark, töökas ja täitsa ühtlaselt tummine tort, millest krõbedamad kamakad, nagu “Gonna See My Friend” ja “Supersonic”, kirssidena esile tungivad. Eddie Vedderi hääl on küpsedes mõnusalt kähenenud, ehkki kaubamärgiks kujunenud nasaaltämbergi on endiselt alles. Ka leebemates mõttepausides, nagu “Just Breathe” või “The End”, ei muutu Pearl Jam siirupiseks, ning tumedatest hetkedest hoolimata on kogu album ängistusest ja porist loometeed alustanud bändi kohta jahmatavalt helge ja karge. 6
