Laanese lähenemisnurk on kenasti välja joonistatud: ta püüab panna omavahel “vestlema” ühelt poolt terve rea kultuuriteoreetilisi mõisteid ja teiselt poolt nimetatud eesti romaanid, mida “Areeni” 2006. aastal korraldatud küsitlus pidas viimase 15 aasta kolmeks parimaks proosateoseks. Dialoogi orkestreerijana on Laanes osav ja suudab enamasti näidata, et sellest kirjanike ja teoreetikute keskustelust sünnib tõepoolest huvitavaid mõtteid ja tähelepanekuid. “Paigallennu” toel vaeb Laanes küsimusi põlvkondlikust mälust, vastupanu- ja reetmisnarratiivist, moraal­sest ja rahvuslikust tunnistusest. “Ahasveeruse uni” lubab lahata traumakogemusi, kummitusi ja kultuurimälu arhiiviga seonduvat. “Piiririik” avab aga uksed soomängudesse, identiteediotsingutesse ja eneseloomistehnikatesse. Mitte kõik lauale tõstetud mõisted ei tööta romaanide peal ühesuguse efektiivsusega, ent päris tühikäigul ei pöörle neist ükski. Ja kuigi alapealkirjas on esikohale tõstetud subjekti-mõiste, siis põhitähelepanu pälvivad raamatus siiski mäluprobleemid.

Autor mainib lõppsõnas, et mõnes mõttes on aeg tema raamatust üle käinud: küsimused, mis aastate eest alustatud uurimistöö algfaasis olid Eesti ühiskonnas veel uued ja ootamatud, on tänaseks muutunud meie kultuurivaidluste pärisosaks. Seda tõdemust ei pea aga võtma negatiivselt, pigem kinnitab see valitud uurimissuuna põhjendatust ja vajalikkust. Sest meie ühine mälutöö ootab endiselt tegemist ja kõnealune raamat on järjekordne väärtuslik panus sellesse.