Aga isegi ilma kujutlusvõimeta on see album hiilgav. Esset saadavad siin Pia Frausi kutid, kes oma emabändiga minu arust sellistesse kõrgustesse ei küündi. Dallas tuleb ka meelde, aga ka selle annan Bad Applesile andeks, sest Henrik on huvitavam laulja kui Holger Loodus. Loodust kuulates mulle Chet Baker meelde ei tule. Henriku hääl on aga just selline õrnake, mis kohe-kohe murdub. (Holger, kui loed, ära solvu, pliis.)

Samas ei saa ma aru, miks bändi teist lauljat Helina Ristit nii vähe kuulda on. Kas see on märk, et Henrik on ikkagi a bit stupid? Või on tegemist produtsendi karvase käega? Kahju.

Igal juhul, oleks see album salvestatud koos Estonian Big Dream Bandiga, oleks minu jaoks tegemist esimese kümnendi olulisima plaadiga. Arvestades oludega Eesti muusikamaastikul, unistuseks see jääbki.

Üks unistus on mul veel. Et Henrik ostaks virtuaalse orkestri, need on tänapäeval juba nagu päris, ja teeks järgmise plaadi sellega. Pia Fraus las jääb ka punti, siis on big! 9