“Kuningas Richard Kolmas”
Lavastaja Barrie Rutter (Inglismaa).
Osades Jüri Lumiste, Riho Kütsar, Ao Peep, Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärv jt.
Esietendus Vanemuise teatri Sadamateatris 17. oktoobril.
Muidugi ei ole (ega peagi olema) Eesti vaataja Inglise ajalooga sinasõber, aga kuningas Richard Kolmanda (Jüri Lumiste) rivaalid ja soosikud ja nende tagamõtted ning motiivid saavad õige pea selgeks ka ilma informatiivset, lausa sisukokkuvõtet pakkuvat kavalehte lugemata.
Kiitust väärib nimiosalise valik – Jüri Lumiste Richardi rollis poleks kohalikul lavastajal ilmselt esimene valik – Hannes Kaljujärve (selles lavastuses hoopis Buckinghami hertsog) oleks ju palju lihtsam ette kujutada ekspressiivse võimupüüdlejana. Aga Lumiste on tippvormis – kui talle selle erakordse, igas hetkes kohaloleva, füüsiliselt nõudliku ja vaimselt terava rolli eest teatripreemiate jagamisel auhindu ei jagu, siis on küll hull lugu majas.
Lavastaja Barrie Rutter ütles enne esietendust: “Kui me mängiksime seda tükki 1992. aasta Eestis, oleksid laval Vene karu, kellel trambitakse, ja sinimustvalge lipp.” Vihjates niisiis toonasele ainuvõimalikule diktaatorikujutusele. Anno 2009 ei ole pilt enam nii mustvalge – ning sestap on laval härrasmeeste klubi siidsallides ja needusi lausuvad daamid kokteilikleitides, äravahetamiseni sarnased kelmid ja pühakud, finaalis ka üsna ohtralt unisex-eriüksuslasi viimas juba niigi verist, isegi arvutimängu meenutavat võitlust järgmisele levelile. Uus kangelane, blond idealistlik Richmond (Tanel Jonas) ei veena vaatajat selles, et kõik taas otsast peale ei hakka – uued kokkumängud, uued meelehead, uued mahhinatsioonid, uued hirmud. Inimlooma ei muuda. Kui näitleja on mängukann lavastaja kätes, siis inimene on mängukann võimuiha kätes.
Värsstekst (Anu Lambi suupärases tõlkes) tekitab ühe võõrituskihi näitleja ja publiku vahele nagunii, kuid sinna on Rutter lisanud veel ühe, eneseiroonilise kõrvalpilgu, mis tragöödia ajatust veelgi rõhutab. Külm ja selge ja masinlik lavakujundus mängib troonipüüdjate skeemidega kaasa. Ka Richard on masin, kes põrutab täistuuridel kuristiku poole, saboteeritud pidurivoolikutega.
Tuues vägivaldse paralleeli tänasesse poliitkemplemisse, milles tellitud mõrvad on asendunud avaliku arvamusega manipuleerimise ning info lekitamise ja ettesöötmisega, sunnib lavastus mõtlema ka sellele, et millel küll põhineb meie usk, et uus poliitika on parem kui vana või et uus koalitsioon ei hakka otsemaid enda hüvede kasvatamisega tegelema. Ning ka niisuguse ühiskonna tekkimise ohtudele, kus sõnavabadus on asendunud võimude kiitmisega, kus kõik on kõigile teene võlgu ja kõik teavad kellegi kohta midagi, mida saab tema vastu ära kasutada, suunab Rutter teraselt tähelepanu. Mitte keegi pole võimujanu infektsiooni suhtes immuunne.
Esietenduseks oli Vanemuise draamatrupist päris palju välja pigistatud. Kuid kogu respekti juures lubatagu mul kahelda, kas peaaegu veatult paika timmitud tunnetus- ja väljenduslaad ei asendu peagi harjumuspärasema mänguga, mis sobib hästi soome komöödiasse, aga mitte tänapäevastatud Shakespeare’i tragöödiasse.
Vanemuise teatril oli meeldiv võimalus kutsuda sel hooajal Shakespeare’i “Kuningas Richard Kolmandat” lavastama tunnustatud briti lavastaja ja näitleja Barrie Rutter. Rutter on Põhja-Inglismaal Halifaxis tegutseva Northern Broadsidesi teatrikompanii asutaja ning juht. Kahelt poolt publikuga piiratud lava on üks tema firmamärke – sellele viitab koguni tema teatri nimi. Broadsides tähendab ka laeva pardaid, kujuteldava laeva, millel näitlejad sõidavad publiku vahelt läbi, tulistades mõlemalt “pardalt” publikut kunstikahuritest. Seda trupp ka tegi, innu ja energiaga, mida Shakespeare’i tõsisemates lavastuses Eestis harva näha on olnud.
“Richard Kolmas” on Shakespeare’i 15. sajandi Inglismaal peetud Rooside sõja teemaliste näidendite tipp. Kuigi tragöödiaks nimetatud nii kavalehel kui originaalväljaandes, hukutavad kuningliku kangelase rahulolematu kaabaka – tema enese – riuklikud plaanid, mitte kuri saatus. Rutteri kohandatud ja Anu Lambi hiilgavalt tõlgitud tekst näitab, kuidas võimuiha hävitab nii süüdlase kui süütu.
Lilja Blumenfeldi lavakujunduses aimub Fritz Langi “Metropolise” lakoonilisust ja tehnitsismi. Kostüümid, pillavad ja rikkalikud alguses, muutuvad aina tuhmimaks ja tumedamaks koos Richardi impeeriumi murenemisega. Helilooja Conrad Nelsoni (Inglismaa) originaalmuusika rõhutab veelgi Richardi tõusu ja languse süngust ja pingeid.
Jüri Lumiste kuningas Richardi kuju on otsekui koolipoiss, kes teades, et rusikavõitluses kaotajaks jääks, punub selle asemel kahjurõõmsalt õelaid plaane. Lavakuju viimistlevad detailid: suust välja lipsav keeleots või kõrvalpilgud, et näha, kas ta on üksi, enne kui oma edusammudega kelkima asub. Sama joont rõhutavad järsud sõnavalingud, kudrutavad kõned ning eelkõige valepisarad, millega ta oma ohvreid segadusse ajab.
Siiski läheks Lumiste üksinda sel merel kaotsi, lavastuse õnnestumisse annavad oma osa kõik trupi liikmed. Riho Kütsari Clarence esines väärikuse kehastusena, langemata tavaliselt ähvardavasse ülbuse ja pateetika lõksu. Leino Rei ja Alo Kurvits mõrtsukate ja printsidena lisasid koomika õrna kergust, mis parimatel hetkedel lubas võrdlusi Abbotti ja Costelloga. Marika Barabanštšikova Elisabeth liigub vingumise ja tõeliste kannatuste vahel ootamatu kergusega. Teise vaatuse vägikaikaveos Richardiga on nende vastastikune põlgus käegakatsutav. Merle Jäägeri Margaret ilmub lavale külanõiana – lahendus, mida inglise näitlejanna ehk poleks valinud, mis aga eestlastele paistab sobivat.
E. S.
