Koostanud ja saatetekstid kirjutanud Jaan Undusk. Avita, 2009. 688 lk.

Autoriantoloogia “Valik proosat” näitab meile Tuglast üpris värskes valguses. Nõukogude-aegsete väljaannete lugejale on mõju umbes samasugune nagu siis, kui reprodega harjunud vaataja näeb Sixtuse kabeli lage või “Püha õhtusöömaaega” pärast vastset restaureerimistööd. Teosed tulevad küll tuttavad ette, aga vahepealsete aastate moonutused on kõrvaldatud. Kes või mis moonutas aastate jooksul Tuglase tekste? Eks kirjanik ise ja nõukogude võim. August Alle epigramm sellest, kuidas “Tuglas kabinetirahus / Oksa oksi maha tahus”, kehtib tegelikult ka Tuglase eneseredigeerimise kohta: Tuglas armastas ka iseenda noorusaegseid oksi ja vastuoksusi vanas eas lihvida ja siluda. Tekstoloogias väärtustatav autori viimase tahte printsiip ei ole niikuinii kuigi tugevasti põhjendud ja eriti segav on see olnud Eesti oludes. Eesti keel muutus 20. sajandi esimesel poolel väga palju, samuti on mitmed autorid hakanud vanas eas häbenema oma noorpõlve avameelset meelelisust, ning lõpuks lisas nõukogude režiim keelelisele ja kõlbelisele sisetsensuurile veel hulga poliitilisi tabusõnu, ­-nimesid ja -teemasid. Tuglase esseed on mõnikord tõelised palimpsestid. Ta silus nende keelt ja pehmendas hinnanguid juba 30ndatel, seejärel redigeeris neid ENSVs, et tagada oma tekstidele trükitavus. 1980ndatel alustatud ja seni veel lõpuni ilmumata “Kogutud teosed” respekteerivad küll autori viimast tahet, kuid viimaste köidete toimetajad on püüdnud lisade ja märkuste abil juba markeerida tekstide algilmet. Kuid elamuslikku algmuljet niiviisi taasluua ei õnnestu. Ühesõnaga, Tuglase levinud väljaannetes on läbisegi mitu ajastut ja mitu inimiga: noore Tuglase radikaalsed mõtted on rüütatud keskealise või vana Tuglase tasalülitatud keelde. Käesolev raamat ei kujuta endast küll tagasipöördumist autori esimese tahte poole, novellide aluseks on 1930ndate lõpu “Kogutud novellide” versioon, ainult mõned esseistlikud väikepalad on antud nende päris algsel ilmumiskujul. Kolmandiku raamatust moodustavad Jaan Unduski saate-esseed, mille puhul kehtib seesama, mis Undusk ütleb Tuglase esseede kohta: need esseed oleksid omaette novellidena lugemisväärsed ka siis, kui nende objekti poleks olemas olnudki.

Friedrich Nietzsche “Tragöödia sünd”

Saksa keelest tõlkinud ja kommenteerinud Anne Lill. Tänapäev, 2009. 304 lk.

Peamine autor, kellele viiteid Tuglas oma teoste hilisredaktsioonides kärpis, oli Friedrich Nietzsche. Nietzsche noorpõlveteos “Tragöödia sünd” kuulub “Zarathustra” kõrval kultuurilooliselt mõjukamate hulka. On ju igaüks kuulnud midagi dionysosliku joovastuse ja apollonliku illusoorsuse vastandusest. Seda on omal moel edasi arendanud nii Bahtini käsitlus keskaegsest karnevalikultuurist kui ka Michel Foucault oma hullumeelsuse ajaloos. Nietzsche ise kasvas küll oma esikteosest üle ja leidis, et see on “halvasti kirjutatud, raskepärane, piinlikkust tekitav, kujundite poolest meeletu ja segane, tundeline [–] upsakas ja fanaatiline raamat” – hämmastav tagasihoidlikkus tolle kirjamehe kohta! Need sõnad ei peaks siiski “Tragöödia sünnist” eemale peletama – hilisem Nietzsche oli lihtsalt liikunud aforistlikuma stiili poole ning loobunud säärasest olemuse ja näivuse vastandusest, mida kehastavad esikteose Dionysos ja Apollon – ühelt poolt “asjade igavene tuum ehk asi iseeneses” ja teisalt kogu nähtumuste maailm. Nietzsche kirjutas: “mida enam ma märkan looduses kõikevalitsevat kunstitungi ja selles innukat igatsust näivuse järele, näivuse kaudu lunastuse leidmise järele, seda enam tunnen ma tõmmet metafüüsilise vaateviisi poole, et tõeliselt olev ja ürgühtne kui igikannatav ja vastuoluline vajab ühtlasi oma pidevaks lunastuseks kütkestavat nägemust, mõnusat näivust.” [minu tõlge, tõlkija on lk 37–38 seda lauset tõlgendatud nii, justkui oleks see, mis kütkestavat nägemust ja näivust vajab, hoopis metafüüsiline vaateviis ja mitte tõeline ürgühtsus.] Kreeka tragöödiat mõistis Nietzsche selle metafüüsilise vastanduse dramatiseeringuna. “Tragöödia sündi” võib lugeda ajaloolis-antropoloogilis-filoloogilises võtmes kui tõesti käsitlust tragöödia sünnist, ning vaagida siis selle aegumust või püsiväärtuslikkust teaduse viimase sõna valguses. Aga niisugune eriteaduslik kriitika ei taba teose metafüüsilist ja manifestilaadset plaani. Selle keskmes on rünnak individualismi ning sellega seonduva mõistelise, loogilise ja põhjusliku mehaanilise maailma vastu. Nietzsche kuulutuse elementideks on “arusaam kõige olemasoleva ühtsusest, individuatsiooni vaatlemine pahe algpõhjusena, kunst aga kui rõõmus lootus, et individuatsiooni võimu saab murda, kui eelaimus, et ühtsust saab uuesti taastada”.

Kahjuks on raamatu tõlkel palju puudusi.

Kalev Kesküla “Elu sumedusest”

Tuum, 2009. 134 lk.

Kalev Kesküla on nagu vanad kreeklasedki mõistnud, et elu vajab illusoorsust. Illusoorsuse seostab ta sumedusega. Keskülas on Nietzsche vastandused aga hoopis sassi kasvanud. Illusoorsuse hindajana peaks ta nagu kuuluma apollonlaste leeri, veini armastajana jälle dionysoslaste seltsi. Apollonlik illusoorsus käis käsikäes piiritletuse, valguse ja selgusega, Kesküla armastus elu meelelise pealispinna vastu aga seostub sumedusega, mille sõnastikuvasteteks on ju mahedus, sombusus, hämarus, hägusus. “Elu sumedusest” sisaldab 66 subjektiivset miniesseed, milles kirjaniku mõte uitab vabalt mööda era- ja ühiskonnaelu maastikku ning vaeb eetika ja esteetika, kommete ja naudingu vahekordi. Kesküla ei ole geoloog, kes Juhan Liivi kombel dionüüsiliselt elu sügavusse tahaks tungida. Neis leheküljepikkustes mõtisklustes võib mõttelõng jõuda kõigest kolme-nelja sammuga Anna Haava juurest Adolf Hitlerini ning Carla Brunist Juhan Smuulini. Aga kõigis neis on kesksel kohal autori tagasihoidlik isik, kes oma sõnul on “üritanud madalat profiili hoida” ja “elada nii, et elu sind ei leiaks”. Samas on ta igati teadlik elu heroilisemast küljest – on isegi nooruses, puss põues, Toompead kaitsma tõtanud. Tegelikult on juba Kalev Kesküla nimeski koos niihästi rahvuslik heroilisus (Kalev) ja kompromislik mõõdukus (keset küla). Sellisena on ta sõna otseses mõttes “moodsa aja kangelane” – tiitel, mida ta on alati olnud varmas teistele omistama. Nimelt arutles päris moodsa aja koidikul Stendhal oma “Itaalia maalikunsti ajaloos” (1817) selle üle, kuidas antiikkangelased enam ei sobi tänasesse päeva. Antiiksangar on esmajoones atleet, kes on aretatud sõjaliseks otstarbeks; meie aeg aga ootab oma kangelastelt vaimukust, nõtkust ja elegantsust. Moodsad maneerid on sumedad ja moodne mees ei arva, et sõda oleks ilmtingimata vajalik. Kuid Kesküla ei sulge siiski silmi selle tumeda asja ees, mida ta nimetab “eluks”. Ta meenutab armastuse ja vabaduse nimel hukkunuid ning aimab, et sumeduski ei pruugi igavesti kesta – seda ümbritsevad eest, tagant ja külje pealt sügavus ja pimedus. Tarvitseb vaid teha vale näpuliigutus ja “õdu” asemel vaatab meile vastu “õud”. Sügavuse mõõtme annab neile sumedatele mõlgutustele kas või juba läbiv iroonia – distants otsesõnu öeldu ja mõista antu vahel.

Mati Sirkel “Uued orva-aastad. Kommentaarium” 

Tallinn. Tuum, 2009. 222 lk.

Lunastust igatseva ürg-sügavuse ja kirendava pealispinna vastandus on Mati Sirkli maailmanägemises vähemalt sama oluline kui kahel eelmisel mehel. Kaardid avatakse kohe raamatu avaleheküljel, viie aasta taguses intevjuus Kalev Keskülale: “Elu ei ole mitte väga lõbus asi oma sügavamas olemuses, elu on midagi ... ma ei ütleks sünget, aga ... pingelist, pinevat.” Ja intervjuu lõpeb sõnadega: “Meelelahutuse juurdetootmise pärast ei maksa muretseda, see mure on meil jõuliselt murtud.” Sama vaistlikult nagu Kesküla väldib sügavustesse takerdumist, ise neist küll teadlikuks jäädes, hoidub Mati Sirkel “pinnapealsest šlakist”. Lisaks avaintervjuule koosneb raamat kolmeteistkümnest esseest, enamasti tõlkeraamatute järelsõnadest, millest pooled käsitlevad austria kirjamehi. Nende seas on vigurdav uperpallitaja, oma tarokimängulise riigimudeli ehitanud Fritz von Herzmanovsky-Orlando; düstoopilise riigi esilemanaja Alfred Kubin, kelle jaoks fantaasia tähendas põhjani nähtud tegelikkust; šveitsi veidrik Robert Walser, kelle romaanitegelasi iseloomustab Walter Benjamini sõnul “ebainimlik, läbitungimatu pealispindsus”; Rainer Maria Rilke, kes oma varases Rodini käsitluses andis mõista, et kõik on lõppude lõpuks ainult pealispind, ning kes jõudis “Duino eleegiates” nägemuseni seespoolsuse ja väljaspoolsuse samasusest. Paroodialuubi alla on võetud paroodiameister ja inimsoo viimaste päevade kirjeldaja Karl Kraus. Siin on käsitlus Franz Kafkast, võõrandunud seaduse gnostikust, ja kaks artiklit Robert Musilist, moodsa hinge täppisteaduslikust eritlejast. Kõik need “kakanialased” (Austria-Ungari keisririigi üleelanud) tajusid teravalt avaliku keele lamestumist, keele suutmatust väljendada olulist. “Uued orva-aastad” päris iseseisva teose mõõtu välja ei anna – selle lugemist jääb saatma tunne, et kirjutised on välja rebitud nende loomupärasest keskkonnast, tõlkeraamatute kaante vahelt. Tahaks keerata lehekülgi, et lugeda neid kirjanikke endid, kelle saateks need järelsõnad on kirjutatud. Küll aga annab see aukartust äratava pildi Mati Sirkli viimase viie aasta tõlkijatööst ning tekitab soovi neid raamatuid kätte võtta ja lugeda.