Keeled naturaalkitarril võbisevad soojalt ja koloriitselt. Tore. Vokaalosa on vaoshoitud ja kena. Tore. Meloodiad armsad, justkui mahuksid pihku. Tore. Ning kui pühapäevaindisse vägisi auke puurida, siis albumipikkuses mahus hakkab närve sööma boheemlase poos. Ja tuleb ka meelde, et Johanssoni möödunudaastasel sooloalbumil pani produtsent Dave Sitek tema kõmiseva tämbri märksa dramaatilisemalt ja ruumilisemalt kui siin plaadil. Aga noh, siiski on see Serge Gainsbourg’i ja Brigitte Bardot’ duettidest inspireeritud muusika pärit valgete jõudude ridadest, ning ilusad – toredad! – viisikesed ju ikkagi. Paraku on kümneid artiste, eelkõige M Ward ja Devendra Banhart, kelle plaatidel mõjub selline hellus loomulikumalt ja ausamalt. 6