Keeran auto rohelise postkasti juurest alla. Vana kollane maja, inimesi ei paista, koerad ei haugu. 

“Tere, Madis!” hüüab äkki kuuri juurest rõõmus mees, müts kuklas. “Mõtle kui tore, et sa tulid!”

Kohtunud me ei ole, sugulased me ei ole, aga nimed on meil ühesugused ja jutt meil edeneb. 

“Sa tead ju Toomas Sildamit hästi?” Madis lükkab mütsi veel kaugemale kuklasse.

Madis (mina): “Tean küll!”

Madis (tema): “Novatt. See oli üheksakümnendate alguses, kui mu õde töötas Kildu kaupluses ja poes käis röövel sees. Ja Toomas Sildam – ta oli siis ka veel ajakirjanik – helistas Kildu poodi ja uuris, kuidas see röövel seal käis. Ja kui kuulis, et kaupmehe nimi on Jürgen, küsis, et ega te äkki Madis Jürgeniga miskitpidi sugulane ei ole. Õde ütles, et miks ei ole, Madis on mu vend!”

Madis naerab oma lugu rääkides, nii et silmad vees. 

Sildam oli siis pikalt seletanud, kuidas ta Madist tunneb, ühes koolis ja ühes malevas käinud jne. Ja Kildu kaupluses töötav proua küsis Madiselt, et kas ta on tõesti Toomas Sildamiga ühes koolis ja malevas käinud?! Madis polnud Sildamit ihusilmaga näinud.

Madis (tema): “Ega sa kõike kirja ei pane?!”

Madis (mina): “Ei pane!”

Madis võtab riidast sületäie puid, teeb ahju tule, ise laulab: tuule suund on Nord, nüüd on minu kord…

“Sul on vägev bariton.”

“Mis ta ikka on! … Sa ikka naistepuna teed jood?” 

“Joon!” Joome naistepuna teed, tuba on mõnusalt soe. Kass Tondu seab ennast hoolikalt sisse Madise valgel padjapüüril, televiisoris räägib Aunaste valetamise plussidest ja miinustest. 

Madis: “Näe. Sõber Uno Sikemäe –saekaatris töötasime koos – kinkis mulle oma raamatu, ta on vanast peast hakanud luuletusi kirjutama. Ma loen ja vaatan, seal on ilusad luuletused ja esimene on kohe Lembitust.” 

Lembitu on Madisega ühe kandi mees ja Madisele torkas mõte pähe, et teeks Lembitust laulu. Lembitust polegi ju õiget laulu.

Kohendas sõber Sikemäe sõnu veidi ümber, tegi laulu valmis ja pakkus selle välja isamaaliste laulude võistlusele. 

Madis võtab akordioni ja laulab, nii et maja väriseb.

 Metsade rüppe varjanud endid 

muistsete eestlaste elust legendid…

“Ära sa kõike ka üles kirjuta! Sa kirjutad kõik üles!”

Juba tuleb Madis sahvrist, pooleliitrine purk näpus.

“Noad-kahvlid võta sealt! Lusikad võta sealt!”

Purgis on Madise enda tehtud salat. Madis on teinud valmis hoidise, millesarnast pole katsetanud vist isegi Jamie Oliver – ta on ühendanud esmapilgul ühendamatud – kõrvitsa ja sibula.

Kartulid on Madisel omad, porgandid on omad, jänesed on omad, kanad on omad. 

Madis: “Kui nälg peale tuleb, löön jänese või kana potti ja elan rõõmsalt nagu miška!”

Naabrinaise andmetel munevad Madise kenad pisikesed pruunid kanad väikesi roosakaspruunikaid mune, mis sobivad munadepühadel värvimatagi lauale panna.

Siinsamas vanas majas Madis ka sündis – isa võttis ise vastu –, aga vahepeal elas Madis naisega mõned kilomeetrid eemal. 

Kuni “ükskord, märtsi lõpus 2003, vaatan aknast välja, keegi mees vehib õues kätega. Lähen õue, et mis sa seal vehid!? Mees karjub – mis sa ootad, sul maja põleb! Katus oli leekides, veerand tunniga põles maatasa. Keegi ei tea siiamaani, kuidas läks.”

Ja Madis kolis sünnikoju tagasi. 

Rotid olid vahepeal ajanud Madisel köögis pliidi upakile. Närisid nii suure augu põranda alla, et nüüd terve lehmakett pliidi nurga alla toeks pandud. Kui Madis aega saab, võtab põranda üles ja sätib pliidi rihti. 

“No kuidas salat on?” uurib Madis.

“Täitsa huvitav.”

“Ega ta maitse midagi eriti ei ole,” arvab Madis ise.

Madis on töötu.

Sügisel korjab jõhvikaid. Laenas naabrimehe lastelt katkised sulgpallireketid, sidus jalgade alla, siis on laugaste vahel kindlam liikuda. Ja kolm-nelisada liitrit jõhvikaid korjab Madis hooajal julgelt. 

Ta teab nii häid jõhvikakohti, et ­eesel peaks olema metsa ääres valmis, ei jõua muidu metsast välja tuua. Pool tundi ja kümme liitrit, pool tundi ja kümme liitrit!” 

Jõhvikad ajab Madis lihamasinast läbi – küüslauk ja mädarõigas veel lisaks. 

Madise mobiil heliseb, aga mitte taskus. Mobiiltelefoni hoiab Madis lae all kardinapuu peal, sest seal telefon toimib, mujal eriti mitte. Ja telefonijutud räägib Madis õues.  

“Naabrimees Andres helistab!” ütleb Madis, ilma et ta kardinapuu pealt telefoni võtaks. Naabrimees helistab madisele, kui on linnast tulnud ja ei jõua külmkapitäit üksi tühjaks süüa. Ja Madis, viisakas inimene, ei lähe naabrimehe juurde iial tühja käega. Viimati võttis suure kotitäie turvast kaasa, sest naabril oli rodopeenra rajamine pooleli, ja Madis teab üht kohta, kust turvast kerge vaevaga kätte saab.

Ühe laulu laulab Madis mulle veel – Suure-Jaani kandi mehest, Eesti koorilaulukorüfeest Mart Saarest. 

Mitu head laulu on Madisel nahka läinud, sest pole õigel ajal jõudnud üles kirjutada või linti võtta. Mart Saare laul sai Madisel hõlpsasti valmis, sest Madisel on nüüd diktofoniga telefon. Saab raba peal marju korjates laulul kohe sabast kinni.

Tee viib Suure-Jaanist alla Hüpassaarde

Astun vaiksel sammul mööda pikka metsateed

Kägu kukub, oja voolab, jänes haake teeb

Oh mis tore viibida siin soojal suveööl!

Ref:

Mart Saar, Mart Saar, kus küll viibid sa?

Kui oled Hüpassaares, sulle laulan ma

Mart Saar, Mart Saar, kus küll viibid sa

Kui oled raba peal sulle laulan ma 

Vahel mõtleb Madis, et äkki oleks pidanud mingit muud ametit õppima (ta õppis traktoristiks). Et äkki oleks elu teistmoodi läinud… Aga tõrjub need mõtted kohe kõrvale. “Mis sel elul viga on! Vabadus on käes! Mulle see elu meeldib!”

Madis paneb mulle kaasa mitu liitrit priskeid jõhvikaid.