Liitume kas või vanakuradi vanaemaga
Miks läksid sotsid väikese vennana Edgar Savisaare kutsel Tallinna linna valitsema, küsisid ilmselt paljud sotsidele oma hääle andnud valijad pettunult. Vastus peitub partei ajaloos. Jaanuaris 1933 bravuuritses sotside juht Karl Ast Nõukogude Liidu saatkonnas Tallinnas, et “ainult lollpea võib rääkida põhimõtetest sel ajal, kui maja katus on tules”. See oli vastus saatkonnasekretäri küsimusele, miks sotsialistid Konstantin Pätsi valitsusse läksid.
Sotside maja põles tõepoolest ja heleda leegiga. 1930. aastate algul Eestisse jõudnud suur majanduskriis pidi saama nende tähetunniks, nende triumfimarsiks Toompeale. Kuid just nagu eikuskilt ilmusid välja vabadussõjalased ja napsasid võidu nende nina alt.
Uuel jõul oli palju vaenlasi. “Kõige silmapaistvam oli siiski sotsialistide vaen ja aktiivne võitluski vabadussõjalaste vastu,” kirjutas ajaloolane Rein Marandi. Viha tumestab mõistuse – järgnes võitlus, mis mõjub hoiatavana veel praegugi. Oma räpasuse ja ohtlikkuse tõttu riigi julgeolekule.
Rusika ja sulega
Võitlus vapside vastu pidi tulema halastamatu ja sotsid hakkasid selleks 1930ndate hakul ridu koondama. Nii asutati Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei kongressi otsusega 1930. aastal nii linnade kui ka alevite parteirakukeste juurde sotsialistlikud võimlemisrühmad. Nende eeskujuks oli Austria sotside paramilitaarne organisatsioon Republikanischer Schutzbund. Lisaks loodi veel Eesti noorsotsialistide liidu noorvalvurite rühmad 16–20aastastest noorukitest, kes kandsid tumehalli särki punase lipsuga. Neist esimeste liider oli sotside ajalehe Rahva Sõna toimetaja Erich Joonas, noorsotse kamandas aga Nigol Andresen, OGPU/NKVD agent 1930. aastate algusest ning hilisem Johannes Vares-Barbaruse nukuvalitsuse välisminister.
Selge see, et neid võimlemisrühmi ei loodud pelgalt võimlemiseks – tegemist oli ühtlasi löögiüksustega. Tõsised tuleristsed saadi juulis 1932, kui Joonas saatis kaks veoautotäit osalt relvastatud võimlemisrühmlasi Tapale vabadussõjalaste üritust segama. Rünnakrühm provotseeris kakluse, kuid paraku sai hoopis ise nahutada.
Vastukaaluks Vabadussõjalaste Keskliidule asutasid sotsid detsembris 1931 oma vabadussõjalaste ühingu. Nii sündis Tallinnas Demokraatlike Liinisõdurite Ühendus, mille liikmed võisid olla ka endised tsaarivõimu vastu võidelnud punakaartlased.
Samal ajal käis ka agressiivne propagandasõda, mille märksõnadeks olid fašism ja diktatuur. Riigikogu sotsialistide rühma liider August Rei süüdistas juuli lõpul 1932 riigikogus vabadussõjalasi, et nende eesmärgiks olevat “miskisugune diktatuur” Eestis. Rei tõmbas paralleeli Saksamaaga, väites, et ka vapsid võivad erakorralistel aegadel olla ohuks riigile.
1933. aasta kevadel väljus sisepoliitiline kemplus sotside ja vapside vahel Eesti piirest. See leidis äramärkimist Saksamaal, eriti aga Nõukogude Liidus. 6. mail 1933 kirjutas Pravda erikirjasaatja Nikolsen Tallinnast, et “Eesti fašistid, kes grupeeruvad nn “vabastajate” liidu ümber, olles tihedasti seotud ohvitserkonna ja generaliteediga [–], osutuvad sisuliselt Hitleri rünnakrühmade Eesti väljaandeks”.
Samas Pravda numbris kirjutatakse otse, et baltisakslasel Alfred Rosenbergil ja tema ametkonnal on Eesti fašistide ja saksa parunitega “kõige tihedamad sidemed”. “Ühendavaks lüliks parunite ja Eesti fašistiwde-“vabastajate” vahel on tuntud “Tallinna välismaa pankur” Scheel [–]. See “vabastajate” grupp peetakse ülal Scheeli poolt [–].” Täpselt sama laulu laulis ka Ast, kes kirjutas, et vapsid saavad Saksamaalt toetust.
Kes aga oli see salapärane Nikolsen Tallinnast? Pole võimatu, et noorsotside juht Nigol Andresen.
Salatehing Pikal tänaval
Rahva Sõnast sai 1933. aastal leht, mida Pravda ja Izvestija oma Eesti-vaenulikes kirjutistes eriti usinalt tsiteerisid. Sotside liidrid aga olid tollal tihedad külalised Nõukogude saatkonnas Tallinnas Pikal tänaval. Venemaa välispoliitika arhiivis Moskvas asub saatkonna toonase 1. sekretäri
A. Antipovi päevik, mille meie ajaloolastest on põhjalikult läbi töötanud Jaak Valge. Valge sõnul oli sovettide agaraimaks informaatoriks sotside seas just Andresen.
Üksteise võidu rääkisid sotsid Antipovile, kuidas Eestis igal pool võimutsevad fašistid. Andresen nimetas fašistlikuks nii Kaitseliidu juhtkonda kui ka Ants Piibu põhiseaduse projekti. Rahva Sõna toimetaja Joonas aga kurtis, et “küla fašiseerub”. Oli ka põhjust, Rahva Sõna trükiarv kukkus 1933. aasta kevadel 10 000-lt 3000-le, seevastu vapside Võitluse tiraaž saavutas sama aasta sügisel 10 000 piiri.
Saatkonna uksi kulutasid teisedki kõrged sotsid. Nii näiteks arutas Vene diplomaatidega vapside küsimust August Rei, Aleksander Oinas aga kaebas Ilmar Tõnissoni peale, et too on fašist. Ega venelased sotside fašismi-jutte väga ei uskunud, küll aga sobisid need Pravda ja Izvestija veergudele.
Kuid Nõukogude saatkonnas mõnusal vodka rüüpamisel ja lobisemisel on ka omad piirid. 15. novembril ilmus Rahva Sõnas suur artikkel “Vabadussõjalaste rahaallikad selgumas”. Selles Valge hinnangul “erinevalt varasematest tähelepanuväärselt detailirikkas” kirjutises seisis otsesõnu: vabadussõjalasi rahastab Saksa propagandaministeerium ning seda tänu Eesti natsionaalsotsialistide juhi Victor von zur Mühleni vahendustegevusele. Dokumente nende artiklis esitatud väidete tõestuseks ei esitatud toona ega ole neid ka hiljem leitud.
Küll aga selgus sensatsiooniline fakt hoopis sotside endi kohta. Nüüd, 76 aastat hiljem, avastas Valge Venemaa välispoliitika arhiivist, et materjalid loo kirjutamiseks andis Joonasele Nõukogude saatkonna 1. sekretär J. Kljavin.
Seega ei valinud sotsid sisepoliitilises võitluses vahendeid – tagasi ei kohkutud isegi koostöö ees sovettidega.
Vahendeid ei valitud
Sotside eesmärk oli oma poliitilise vaenlase vabadussõjalaste hävitamine. Nad mõistsid hästi, et fašismiga hirmutamine ei pane valitsust resoluutselt tegutsema. Üha rohkem hakkas sotside propaganda nüüd levitama jutte vapside kavandatavast riigipöördest.
9. augustil 1933 ilmuski sotside lehes Rahva Sõna artikkel “Vägivaldne riigipööre Eestis teoksil”, mis kutsus valitsust üles otsustavalt välja astuma vabadussõjalaste vastu. Õige ruttu selgus, et tegu oli kuulujutuga, mingit võimuhaaramise kava vapsidel polnud. Oli see kuulujutt üheks põhjuseks või mitte, igatahes kehtestas Jaan Tõnissoni valitsus kaks päeva hiljem üleriigilise kaitseseisukorra ning sulges Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu.
Oktoobri keskel 1933 pandi rahvahääletusele vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise kava, mis sattus nii Rahva Sõna kui ka Pravda ja Izvestija turmtule alla. Kusjuures viimased oma artiklites Eesti fašiseerumise kohta tsiteerisid peamiselt sotside lehte. Asi oli läinud üle piiride. 21. oktoobril kirjutas Päevaleht, “kui halvasti võivad kodumaised, häältepüüdmiseks peamiselt sotsialistide poolt levitatud hirmujutud mõjuda Eesti nimele välismaal, kui neid seal tahetakse uskuda”.
Sotse see ei häirinud, nad lõid käed Konstantin Pätsiga. “Kohe pärast rahvahääletust K. Päts aga avaldaski juba sotsialistide juhile K. Astile vabadussõjalaste otsustava mahasurumise kavatsust – lubas mingite “üleminekuaja kitsendustega” nendele “päitsed pähe panna” ja neile “õige koht kätte näidata”. Ja nädal hiljem kuuldus veel teistki tema plaani: K. Päts oli loomas uut, nii linna kui maa varakate inimeste “suurerakonda”, sealjuures aga ka sotsialiste toetades ja nende partei olemasolu kindlustades nüüd pärast vabadussõjalaste ülisuurt võitu,” kirjutas Marandi uurimuses vabadussõjalaste kohta.
Lahing aga jätkus. 5. detsembril 1933 tungisid sotsid vabadussõjalastele riigikogus käredalt kallale seoses ajalehe Võitlus trükimasinate ostuga. Vene saatkonnast saadud materjalidele tuginedes väitis Ast, et mõned vapsid olid Eesti rahvussotsialistlike sakslastega enne oktoobrikuu rahvahääletust “majanduslikkude küsimuste lahendamiseks” kokku leppinud.
Niisamuti väitis Ast, et vabadussõjalastele laekus toetussummasid ka Saksamaalt. See oli kuulujutt. Isegi poliitilise politsei väga informeeritud inspektor August Tenson laiutas poolteist aastat hiljem käsi: “Kust nad... raha said, tähendab, missugusest allikast, selle kohta mul andmeid ei ole.”
1959. aastal kirjutas sotside liider August Rei Rootsis ajalehes Teataja, et “partei kaudu kuulsin kolme eri liini pidi, et vapsid valmistavad ette riigipööret 12. märtsi /1934/ ööl. Nende sõnumitega läksin Pätsi juurde, öeldes: “Teil on võim, päästke riik!” [–] Päts ütles, et ta kutsub Laidoneri õhtul enda poole, sest teda kuulab sõjavägi ja nii on mõeldav hädaohtu ära hoida.”
Jutt riigipöördest oli müüt. Päts aga taipas oma šanssi ja haaras koos Johan Laidoneriga võimu. Vapsidele tehti lubatud harakiri.
Nad olid juba varsti ajalugu.
