Kuninglik hobusetohter: Tallinna hipodroom asub ideaalses kohas
Novembri lõpul väisas Tallinna Rootsi Kuningliku Ratsakaardiväe ja Stockholmi ratsapolitsei arst doktor Gunnar Nilsson. Mees, kes teab hobustest kõike, on sooritanud üle 14 000 operatsiooni hobustele, saab telefonikõnesid Rootsi printsessidelt ja kuningalt, kui nende isiklik hobune kas või köhatab. Samuti jalutas härra Nilsson Tallinna hipodroomil ja Stroomi metsas, vaagides, kas linna hipodroomist võiks veel olla elulooma.
Tallinna hipodroom on üsnagi ajale jalgu jäänud ilmega. Siinne arendaja soovib hipodroomi linnast välja kolida ning täita ala uue elamukvartaliga. Üks põhjendusi on see, et hobustele antud koht nii linna keskel ei sobi. Kas teie arvates peaks hipodroom olema ilmtingimata linnast väljas metsa sees või sobib see ka linna keskele?
Me peame aktsepteerima asjaolu, et inimesed vajavad uusi kodusid, kuid kõige olulisem on see, et me ei planeeri asju mitte endale, vaid oma lastele ja lastelastele. Hobused annavad noortele palju enesekindlust ning muud head, mida mujalt ei saa. Seetõttu ei saa olla hobused inimestest eemal, vaid peavad olema nende kodude lähedal. Rootsis kohtab sageli arutelusid, kui lähedal võivad hobused inimeste elukohtadele olla. On jõutud järeldusele, et tallid ei tohiks olla kodudele lähemal kui 200 m. Kuid ma tean kohti Kesk-Rootsis, kus see distants on kõigest 100 m ja see pole kunagi põhjustanud mingeid probleeme. Ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks hobustele allergiline.
Kas hipodroom saaks linnale veel mingil viisil kasulik olla?
Rootsis on ratsutamine suur majandusharu, spordis on ta populaarsuselt teisel kohal, jalgpalli järel. Ka teil on Eestis palju häid ratsutajaid, treenereid ja mis olulisim, teil on väga hea rada. Sageli Rootsi treenerid saadavad oma hobused siia õppustele, kuid millegipärast on siinne areng viimasel ajal peatunud. Ma ei tea täpseid põhjusi, kuid kui te soovite Eestis kõrgetasemelist ratsakultuuri, siis peab teil olema ka hea asukohaga hipodroom. Siin tuleb loomulikult remontida ja juurde rajada kopleid, talle, aga teil on olemas inimesed. Ratsutamise juures on oluline selle mõju inimestele. Ratsaspordile kaasaelamisega ei käi kaasas alkohol, narkootikumid ega vägivald. See on väga kultuurne ala, mis harib inimesi.
Nii et teie arvates siinse hipodroomi asukoht on parim võimalik ning see ei tohiks saada kolitud linnast välja?
See pole mitte ainult parim, vaid ideaalne. Selle kolimine oleks kuritegu!
Te olete aukartustäratavate tiitlitega pärjatud arst, kuid milline on teie isiklik suhe hobustega?
Alustasin hobustega töötamist, kui olin kõigest 11aastane, aasta oli siis 1947, ja siis leidis see aset metsas. Neid metsikuid hobuseid ei eksisteeri enam. On ainult ratsahobused. Kui tol ajal oli ratsahobuste arv Rootsis 60 000, siis täna on see 280 000 ja see number kasvab pidevalt.
Kas te ratsutate?
Ma teenisin omal ajal aega ratsaväes, kuid polnud just kõige elegantsem ratsutaja. Mul on endiselt hobused, kelle eest ma hoolitsen ja kelle eest hoolitsetakse, mu kolmest tütrest kahel on hobune. Kuid hobuse seljas istusin ma viimati kaks aastat tagasi. Ma olen töötanud hobustega terve elu ja armastan neid väga.
