ELAMUS. Leonid Mletšin “Vene välisministrid. Romantikud ja küünikud.”
Meie ajaloost sõltuvalt, teadagi, oskab iga tuutu poliitikast rääkida. Enamus poliitikuid on kohalike taarapunktispetsialistide arust sellised sead, et siga ka ei söö. Teame seda asja küll, minge kusagile Vassanurme poe taha ja kuulete ise, et poliitikutel pole miskit vahet, et nad elavad ainult rahva seljas ja tahavad talupojalt tervet nahka korraga kätte saada. Ai-vai, see pole ilus.
Nõder arusaamine, seda küll, ehkki väga inimlik. Lihtsalt meenutuseks niipalju, et isegi Venemaal, kus tohutu hulk aega juhtis riiki parteiks kutsutud moodustis, olid poliitikud erinevad - uskumatu, aga ka oma ideedelt.
Meil on viimasel ajal ilmunud õõvastamaajavalt palju pooletoobist möga kõikvõimalikest sõgedatest härradest, kes on - trõnnnnnn! - sae käima tõmmanud ja talitavad sellega rahvusvahelisel maastikul. Olete te kokku lugenud, palju raamatuid on kahe aaasta jooksul kirjutatud Hitlerist, Stalinist, Brežnevist, Chest, Beriast, nende sõpradest, armukestest, sugulastest ja muidu käsilastest? Ma arvan, et mitte keegi ei tea seda. Ja parem ongi. Ajalookirjandusel on lõdvaks kombeks tegeleda kummalise pseudoajalooga, vandenõuteooriate, lahendamata "saladuste", sensatsioonide ja kurat teab kust välja võetud pasa publitseerimisega tõe pähe.
Ent, nagu aeg-ajalt ilmneb, leidub igas solgiaugus meeldivaid erandeid. Ja päris paljud sellised erandid on välja andnud kirjastus Varrak, ilmselt töötab neil seal paar-kolm ajudega inimest. Mletšini raamat vene välisministritest on justament taoline, mida julgeks soovitada sellisel moel, et sealt ei pea enne lehekülgi välja ja sisse panema (Ott Arderi soovitus kunagi ühes räpases vagunis: "Raamat on lugemiseks. Lehti välja ja sisse mitte panna").
Niisiis Raamat suure algustähega. Lisaks ka käsiraamat, kus kõik sees: Davidovitš Trotski sõgedused ("Revolutsioon - see ei vaja diplomaatiat"), Litvinovi ropp ja vastikult solvav suhtlemisstiil, mida vihkasid kõik kammitsetud lääne poliitikud, masina moodi töötav Molotov, kes ei sallinud midagi uut (selle üle olla avaldanud imestust isegi Gromõko, kes oli ise veel hullem stagnant), Hrustsovi ja Brežnevi aegsed kangelased nagu Šepilov jne pluss roppu moodi ehtvenelikku ebaloogilisust, jugadena kõridest allavoolavat viina, tatist emotsionaalsust, ääretut julmust ning lausa medalit väärivat argpükslikkust. See on vene poliitika oma kõigis värvispektrites.
Vaadake, kui te selle raamatu läbi loete - mida siiralt soovitan kõigile mõtlemisvõimelistele kodanikele - kaob mõneks ajaks ehk isu viriseda meie poliitikas toimetavate tihtipeale diletantlike töllmokkade üle, kes on ometi ohutud, armsad ja nii nunnud, et anna või lapsele kaissu.
