Gorkumis sündinud Govert Camphuysen on kunstiajaloos tuntud kui taluinterjööride, kodulindude “portreede” ja karjamaastike maalija. “Maali originaalsuses ja autorsuses ei ole kahtlust,” ütleb Kadrioru kunstimuuseumi kuraator Greta Koppel, kelle sõnul kinnitas Camphuyseni autorsust ka Hollandi Riiklik Kunstiajaloo Arhiiv Haagis. 

Muuseumi direktori Kadi Polli sõnul leiab aastatel 1645–1650 maalitud “Kana pesal” kindlasti koha püsiekspositsioonis.

Camphuyseni maale on müüdud maailma tähtsaimates oksjonimajades Sotheby’s ja Christie’s. Nende hind on tavaliselt olnud 100 000 krooni piirimail. “Kana pesal” väärtus võiks küündida ka 200 000 kroonini, arvestades maali väärikat ajalugu.

Eesti varalaegas Kremli külje all

Miks otsustas ministeerium Moskva esindust aastakümneid kaunistanud maali ära anda? “Huvitav ja kena töö, aga mitte Eesti oma,” põhjendab minister Paet. Tema sõnul peaksid Eesti välis­esindusi ehtima Eesti kunstnike taiesed. “Seetõttu loobusime pildist kerge südamega. Samuti on see meie kingitus Eesti kunstimuuseumile 90 aasta juubeliks ning ühtlasi tunnustus KUMU-le Euroopa aasta muuseumi tiitli puhul.” 

Kuigi “Kana pesal” jääb Tallinna, on Moskva saatkond sellele vaatamata meie suurima ja parima kunstikollektsiooniga välisesindus. Juba praegu on seal hea valik eri aegade Eesti kunsti. 19. sajandi lõppu – 20. sajandi algust esindavad saarlane Eugen Gustav Dücker ja tartlane Julius von Klever. Ei puudu ka meie kunsti suurkuju August Weizenberg, kellelt on marmorbüst “Infelice” (1903). Need, aga ka valik väliskunsti jõudsid saatkonda tänu Peterburi aukonsulile Peeter Taukile ja suursaadikule Moskvas (1928–33) Julius Seljamaale, kes mõlemad olid kunstikogujad. 

Sõjajärgsest Eesti kunstist on saatkonnal maale Richard Sagritsalt, ­Linda Kits-Mägilt, Juhan Püttsepalt ja Viktor Karruselt, tänapäeva maalikunsti esindab viie meetri kõrgune maal “Eestimaa” (1984) Enn Põldroosilt. 

Kremli lähedal asuva Eesti esinduse puhul on hämmastav, et kunstikogu varasem osa paikneb saatkonnahoones juba 1920.–1930. aastatest alates. Ja on seal üle elanud keerulisi aegu, ilma et keegi oleks hinnalisi maale ära tassinud. Ilmselt päästis need see, et Eesti okupeerimise järel 1940. aasta suvel sai saatkonnast ENSV alaline esindus. Nii kestis see Eesti taasiseseisvumiseni välja, kui maalid ja kõik muu naasis Eesti riigi omandusse. 

Pilt, mida ihkaks Sotheby’s

Eesti Moskva suursaatkonna kunstikogu kõige hinnalisem teos pole siiski “Kana pesal”, vaid vene kunstniku Konstantin Gorbatovi (1876–1945) heatasemeline ja ligi 2,5 meetri pikkune maal “Randumine” aastast 1911. Ja seda mitte ainult kunstiväärtuslikust vaatenurgast. Ka hinnalt on tegemist pildiga, mis kuulub Eesti riigi omanduses olevate kallimate taieste pingerea esiotsa. Näiteks müüdi 2008. aastal Sotheby’se oksjonil Gorbatovi Capri vaade 4,2 miljoni krooni ja Troitse-Sergijeva kloostri vaade 4,5 miljoni krooni eest. Mõlemad taiesed olid mõõtmeilt umbes kaks korda väiksemad. 

On vägagi võimalik, et Kadrioru kunstimuuseum saab välisesinduste kunstikogude korrastamise käigus ka Gorbatovi omanikuks. “Mõtted käivad,” ei pea seda võimatuks ka Paet. Nimelt kavatseb ministeerium koostöös Eesti kunstimuuseumiga üle vaadata välisesindustes eksponeeritava kunsti ja vajadusel teha muudatusi-täiendusi. Välisministeeriumil on ka omad “varud”. Näiteks saadi mitu aastat tagasi Kanadast kingitusena väike kollektsioon eesti kunsti – Hando Mugasto, Esko Lepp, Eduard Wiiralt jt.

Samas võiks Eesti kunstimuuseum vastutasuks deponeerida Moskva esindusse kui meie ühte tähtsamasse saatkonda väärikaima valiku eesti kunsti. Selles ei tohiks puududa Moskvas 20. sajandi teisel kümnendil töötanud Johannes Greenberg, eriti aga Ülo Sooster, kellest just seal metropolis kujunes läinud sajandi üks mõjukamaid eesti kunstnikke. Saatkonna seinad ei peaks siiski esindama üksnes meie kunsti ajalugu, vaid tutvustama ka eesti nüüdiskunsti. Näiteks Jüri Arraku, Peeter Mudisti, Olev Subbi ja Nikolai Kormašovi töid.