Jetstari – jõulude eel ainsa vähegi odavaid Austraaliasse viivaid pileteid müütanud lennufirma Airbusis paradeerib ringi tosin punastes kelneripintsakutes stjuardessi ning tähtsalt haaravad nad seinalt mikrofone, tehes teadustusi selle kohta, kuidas on Jetstari poliitika, et turvarihmu tuleb kinni hoida alati, kui istutakse, ja et tualetis suitsetamine toob kaasa karmid karistused, nagu ka selle kohta, et oleks hea mõte kohe praegu proovida hädamaan­dumisasendi sissevõtmist ja pea endale jalge vahele suruda, nagu ka selle kohta, et praegu tuleks kokku lugeda (ja meelde jätta) lähima varuväljapääsuni jäävate tooliridade arv. 

Selline asjade hoolikas lahtiseletamine, pisima võimaliku ühisnimetajaga arvestamine on kahtlemata väga austraaliapärane – nagu ka stjuardesside häälekas ja entusiastlik ja “easygoing” attitude. Ja kui austraallased on otsustanud olla häälekad ja easygoing (võimalikud tõlkevariandid eesti keelde: lihtsaltpanevad, kergeltminevad, lõdvaloksulised), on nad seda sada protsenti. Läheb vähemalt kaks tundi enne, kui oma tiirud on suure käraga lõpuks ära teinud toidumüügikärud ja joogimüügikärud ja tax-free-müügikärud, nagu ka see käru, mida lükkav stjuardess kaagutab juba kaugelt omaette: “Do you wish do purchase video on demand? Do you wish to purchase video on demand?” 

On uus hommik ja Airbus maandub pärast kümnetunnist Jaapanist alanud lendu Austraalia idaservas Gold Coasti lennuväljal, salvestades igaveseks mu mällu hiiglasliku kuldse liivariba, mis laiub mõnisada meetrit lennuväljast eemal. 

“Apa yang tidak boleh saya bawa masuk ke Australia?” hüüatab mustjaspunase kaanega buklett, mis, niipalju kui ma malai keelt mõistan, tähendab retoorilist küsimust “Mängid sa Austraalia saatusega?” ja sisaldab piltidega varustatud infot selle kohta, mida Austraaliasse on keelatud tuua (sisuliselt kõike). 

Mina olen aga öö otsa lugenud “Ameerika psühhopaati” ning kui tollitöötaja univormis naine “Oled sa kindel, et see siin sealiha pole?” nõuab, ise sel ajal läbi purgiklaasi hoolega üht suurt valget tükki uurides, ei tundu see mu silmadele enam sugugi peki moodi. “Ei,” ütlen ma väsinult ohates ja toetan raamatu letile. “See seal on lihtsalt kapsas!”

Jorma Adamson (32) ütleb, et nad naisega müüsid Eestis maha absoluutselt kõik, alustades kinnisvarast ja lõpetades ratta ja suusavarustusega. Otsus kolida Austraaliasse ei sündinud üleöö – nimekirja oli pandud mitmeid riike, mis pidid olema ingliskeelsed, sooja kliimaga ja kõrgeltarenenud –, kuid kui Austraalia talle (insener) ja abikaasa Sirlele (jurist) oskustöölise viisa lõpuks väljastanud oli (see antakse eluks ajaks), ei näinud nad enam põhjust otsida alternatiive. 

Täna elavad Sirle (peab Austraalias oma pulmakorraldusfirmat) ja Jorma (hetkel haljastusvaldkonnas) juba neljandat aastat Brisbane’is; orienteerivalt kahemiljonilise elanikkonnaga linnas Austraalia idarannikul. On jõuluõhtu, on soe (+30 kraadi) ning kottpimedas taevas säravad võõrad tähed. Rõdult ripub alla hiigelmõõdus Eesti lipp. 

Teise korruse söögitoas on laual seapraad ja poola heeringas ja rosolje, nagu ka inglise lihuniku juurest ostetud verivorst (tehtud tatratanguga, kuid muidu nagu päris), ning Chris Rea esitab oma magusat “Driving home for Christmase” laulu, ainult et Jorma ja Sirle ei plaani jõuludeks koju sõita. Nende ja kahe kooliealise tütre kodu ongi nüüd siin. “Ma olen nii paha inimene, et ma taha Eestisse isegi külla minna,” naerab Sirle. 

Kohaliku Eesti seltsi esinaisena on Sirle oma kodus majutanud sadu Eesti noori. Ta on näinud kõike – alustades stringide väel ringi silgata armastanud tüdrukust, kes magas enam-vähem kõigi majas elavate meestega, ning  lõpetades 20aastase habetunud putukauurijaga, kes siis, kui talle taheti veini kallata, häbelikult “mul ei ole anumat” kostis (enamiku päevadest veetis entomoloog Austraalia putukariigist lummatuna maja aias). 

Sirle ja Jorma pere kohalikest lülijagsetest nii vaimustunud pole. “Ma magasin öösel põrnikaga,” sosistab 6aastane Eeva mulle usalduslikult ning terrassil, igas austraalia majapidamises kohustusliku barbecue-panni juures, seisab suur must tsistern putukamürki, millega perekond surmab huntsman’e, pruunikaid tarantlisuurusi ämblikke, keda satub majja sisuliselt iga päev (ühe huntsman’i hammustus võrdub Sirle sõnul umbes kuue mesilase hammustusega – seega eluohtlik vaid allergikutele). 

Jõuluõhtusöögile on kogunenud kümmekond Eesti noort. Siin on Sven, kes töötab working holidays’i viisat kasutades autovärvijana ja ütleb, et Austraalia ongi üles ehitatud back-packer’itele – muu maailma noortele, kes tulevad väikse palga eest tegema tööd, mida austraallased ise teha ei ihka. 

On Riin, blond rõõmsameelne tütarlaps, kes töötab manager’ina türgi restoranis ega väsi kiitmast austraallaste sõbralikkust. Alles äsja olevat bussijuht kinkinud talle tasuta bussireisi ning turul, jällegi, olevat üks mees pigistanud talle jäätise peale tasuta passion-fruit’i (“Nagu muinasjutt, kuidas võib olla nii heatahtlikke inimesi,” imestab ta). 

Ja on üks tõsine pruunijuukseline arvutiparandajana töötav noormees, kes osutub olevat südamepõhjani liigutatud sellest, mismoodi Austraalia ülemus ta haigestumise peale poolest päevast koju saatis, lubades sellegipoolest maksta palka kõigi töötundide eest (“Me oleme vaadanud, et sa ei kasuta päris täies mahus ära oma lõunaaega”). 

“Eestis,” ütleb ta, vana vimm hääles, “oli hoopis teistmoodi. Sageli oli nii, et kui jäid haiguslehele, taheti hiljem maksta veel vähem, kui pidanuks. Umbes nii, et ilmselt sa töötasid enne haigeksjäämist veidi ka poolhaigena ja tegid sel ajal halvemini tööd.”

Melbourne, Austraalia lõunarannikul laiuv karmide talvede poolest tuntud linn, Brisbane’i ja Sydney kõrval üks kolmest suurimast eestlaste kogukonnast Austraalia mandril. Erinevalt Sydneyst pole Melbourne’il küll ühtki tuntud sümbolit – kui otsida, siis ehk ainult tänavakohvikud ja trammid ja teadmine, et siia on koondnud kunstiinimesed ja intellektuaalid. Teatav euroopalik hõng. 

Kuid nimetatud üldistus ei laiene Lõuna-Melbourne’ile, rannaäärsele rajoonile, mis täis piparkoogiks põlenud turiste ja rõõmsalt no-worries-mate jauravaid turjakaid austraalia mehi ja pelmeenikujulisi tüdrukuid, kes võtnud kindlaks nõuks kanda tillukesi õlapaeltega kleidikesi.  

Pole kindel, kustkohast Lõuna-Melbourne’i elanikud oma stiili- ja moealaseid teadmisi ammutavad, kuid kõige tõenäolisemalt on meri uhtunud randa mõne kümne aasta vanuse Briti seltskonnaajakirja, millist aaret on kõigi trendihuviliste jaoks paljundatud miljonis eksemplaris. 

Keset eespool kirjeldatud inimvoogu istub rannaäärses kohvikus disainer Liisa Triin Vurma (29, kuid näeb välja umbes 23). Ta kannab seljas musta nahktagi ja rõhutab varsti, et tema elab Põhja-Melbourne’is, hoopis teistsuguses linnajaos, mille elanikud (vt Chelsea, vt SoHo) tõmbavad suu kriipsuks kõige peale, mis sisaldab päevitamist, surfamist ja kõike seda, mis jääb allapoole kaht tsooni eraldavast Yarra jõest. 

Tegelikult on Liisa korra Austraalias surfanud, kuid oleks kohemaid ära uppunud, kuivõrd ettevõtmine leidis aset kahe tugeva hoovuse poolt räsitavas Danger Bays. Pärast kohutavaid läbielamisi (palju puristamist, vee alla vajumist, õhu ahmimist, surfilauani kroolimist ja lõpuks imekombel ühe suure laine jõul rannale jõudmist) pole Liisa rohkem surfamas käinud. 

Ta naudib Austraalia elu muid pooli –  meelepärast tööd väikses disainifirmas (professionaalset töötegemist lubava sponsorviisaga), Melbourne’i kohvikuid ja galeriisid, paarsada dollarit nädalas maksvat kodu shared housing’u tüüpi majas – see tähendab väikest ja armast ärklituba, mida, tõsi, ei eralda teistest majaelanikest isegi mitte uks. Ja ka kohalike abivalmidust – Liisale meenub, kuidas eelmises kodus talle sisse murti ja “sisuliselt kõik ära viidi, millel mingit väärtust oli”. 

Ja kuidas üks tuttav tüdruk talle siis disaineritöö tegemiseks vajaliku arvuti ostis – lihtsalt ausõna peale, et Eesti tüdruk selle eest hiljem ära maksab. 

Tõsi, nüüd, kus ka Austraalias on hakanud tunda andma tööpuudus, on toimunud võõrtöölistesse suhtumises teatav jahenemine, vähemasti riigi tasandil. “Praegu on nii, et sa võid esitada avalduse uue tööviisa saamiseks küll, aga öeldakse, et läbi hakatakse seda vaatama näiteks alles 2012. aastal.”

Samas kohvikus istub ka Liisa sõbranna Sille, kes töötab Hyatti hotellis üritustekorraldajana. Ta elab koos oma austraallasest boyfriend’iga (kellega kohtus Iirimaal) Melbourne’is juba aastaid ja kiirgab enda ümber reflektorina rahulolu. Palgavahe olevat võrreldes Eesti hotellitöötajatega “vähemalt kolmekordne” ning “mul on siin võimalik reisida, Fidžil käia, Uus-Meremaal, siin on kõik lähemal”.  

Ühel õhtul, siis veel madalamal ametipostil töötades, olevat Sille Hyattis kohanud Bonot. Situatsioon oli umbes selline: Sille läheb, pudrutaldrik käes Bono juurde, Bono lõpetab vestluse, vaatab Sillele otsa, võtab pudru vastu ja ütleb: “Thank you.” See, niipalju kui mõistan, on olnud senise karjääri üheks tähthetkeks. 

“Ja kajakad, kajakad on siin täpselt needsamad kui Eestis,” ütleb samuti samas kohvikus istuv Sille ema, kes on oma tütrele Austraaliasse külla sõitnud ja veetnud Rohelisel Mandril ringi seigeldes juba terve kuu. Ta tundub väga rõõmus asjaolu üle, et on leidnud oma tütre uues kodus Eestiga vähemalt ühe ühisnimetaja ja ma ei hakka ütlema, et minu meelest pole nendes kajakates Eesti omadega midagi sarnast.  

Austraalia kajakad, vähemasti pärast päikseloojangut, on otsekui hiiglaslikud valged nahkhiired – nad hõljuvad hääletult õhus, napsates putukaid, keda lampide valgus ööst kohale võlub. Nad ei tee ainsatki häält. 

PÄEV HILJEM KOHTUN Albioni rongijaamas Sirje Jõgiga, kes elab Austraalias juba kaks aastakümmet ja eelistab end viimasel ajal maailmale tutvustada Sirje Riversi nime all. Ta on suur ja rõõmsameelne ja kutsub mind oma maja tagaaeda, kus silkab ringi hallikas koerake, kellel on sedavõrd hea meel mind näha, et ta aina hüppab õhku ja limpsab keelega ja kõnnib edasi-tagasi tagajalgadel. 

Aianurka on proua Rivers katnud laua, millel koogid ja salatid, millistest omakorda väärib erilist tähelepanu suur kauss, mille sees on Sirje seganud üksteisega kokku keedetud ja nõrutatud pastat, majoneesi ja kolme india maitseainet. Siinkohal hakkab proua Rivers pajatama, kuidas kahe aasta eest tema ja ta muusikaprodutsendist mees Endel Eestisse tagasi tulid, kavatsedes asuda Euroopat vallutama lavastusega “Scarab”, mis räägib maailma loomisest ja “põhineb vanaegiptuse mütoloogial, tugineb kaasaegsele kosmoloogiale ning kasutab uut 3D tehnoloogiat animatsioonide, elavmuusikute ja tantsu ühendamisel”. 

Kuigi Eesti majanduskliima ja ilmaolud halvenesid iga päevaga, püüdis perekond Jõgi/Rivers hoida üleval reibast meeleolu, käies suusatamas ja kelgutamas ja tegeledes rollerboardimisega (mida iganes see ka ei tähendaks), kuid lõpuks oli neil ikkagi seljataga kaks pikka ja karmi Eesti talve ning aina armutumalt jõudis neile kohale tõsisasi, et ükski fond ei eralda hetkel “vanaegiptuse mütoloogial põhineva ja kaasaegsele kosmoloogiale tugineva” lavastusega Euroopa vallutamiseks sentigi. 

Viimaste kokkukraabitud optimismi- ja easygoing’u-riismete varel naasid proua Rivers ja härra Jõgi Melbourne’i. Siin võttis Sirje Jõgi taas sisse oma koha Eesti Majas, kus korraldab jõuluõhtuid ja abistab Austraaliat avastama tulnud “eesti noori ja päkkpäkkereid”. 

Ma pean mainima, et proua Rivers on ka ise väga nooruslik, kuigi ühest eesti noorte ja päkkpäkkerite poolt peetud peost, mida Sirje tunnistama sattus, räägib ta siiski pisut heitunult, sest tema üllatuseks asusid kohaletulnud kohemaid küpsetama kakukesi, mis sisaldasid (nagu kahtlustab proua Rivers, ilmselt õigusega) munade, suhkru ja jahu kõrval ka kanepit. 

Pärast seda, kui koogid olid söödud ja ohtra alkoholiga alla loputatud, leidis varsti aset kaklus, misjärel astus enne õhtu lõppu olengult läbi politsei. See kõik täitis proua Riversi arusaamatuse ja teatava eksistentsiaalse ängiga, sest ta polnud teadlik, et Eesti noorte hulgas droogid nii laialt levinud on. Ja siis veel see keel, mida need noored ja päkkpäkkerid kasutasid. Ta ei saanud paljudest sõnadest aru! 

Üks problemaatiline kokkupuude eesti noorsooga oli proua Riversil veel. “Einoh, väga ilusad eesti tüdrukud, väga ilusad pikad küüned olid, väga ilusad ripsmepikendused olid!” ütleb ta valulikult, rääkides kahest eestlannast, kes temaga Eestis tutvuse sobitasid ja siis Melbourne’i lennujaamast kavalal moel perekond Jõgi/Riversi koju helistasid, nõueldes sisselaskmist ja öömaja. 

Mõne aja pärast jõudis Sirje Riversile kohale, et tütarlapsed – Küllid! – on end tema katuse alla elama asutanud pikemaks ajaks ega soovi lahkuda ka siis, kui ta ise reisile läheb. 400 dollari ja kõigi jooksvate kulude katmise tingimustel oli proua Rivers võõrustamisega siiski vastu tahtmist päri ja ka Küllid jäid kokkuleppega heal meelel nõusse, veetes kõik päevad magamisega ja lennates iga öö hakul linna peale mehi jahtima. 

Raha Küllid ära ei maksnud ning sellest, mismoodi elektriarved 500 dollarini kasvatati, ei saa proua Rivers siiani aru. Kuid tal on teooria. Ilmselt hoiti ühekorraga töötamas jahutust ja toakütet ja kõiki aknaid samal ajal avatuna. Sellest vahejuhtumist rääkides ilmub Sirje Riversi silmadesse eemalolev pilk. 

Pärast tunniajalist lendu, mille käigus lennukompanii Qantas stjuuardid söödavad kõigile reisijaile sisse ühe tasuta kaneelirulli, ootab ees Sydney; linn, mida tuntakse talumatu akustikaga ooperiteatri, San Franciscot meenutavate mägede ja Austraalia mürgiseima ämbliku, Sydney funnel-web’i järgi, kelle lemmiktegevuseks on  pugeda põrandale unustatud sokkidesse ja saabastesse, kuivõrd need meenutavad talle ähmaselt tema koduurgu. 

Karvaste varvaste otsas plätud ja seljas seljakott, ootab mind hotelli fuajees Jaanus Torp, päevitunud tüüp hilistes kahekümnendates, kes lasi mu meelest Eestist jalga umbes viie aasta eest ja pärast seiklemist Istanbulis ning siis rongiga Aasiasse sõitmist töötab nüüd IT-manager’ina Austraalia suurima deitimislehekülje oasisactive.com juures. “Jaanus Torp is my name and I’m a freakin’ alcoholic! Couldn’t give a fuck tho, havin’ the time of my life!” teatab tema facebookilehekülg. 

Eestis 3G-võrgu väljaarendamisega tegelenud Torp mainib rahulolevalt, et Austraalias teenitav palk ületab tema Eesti tippmarke vähemalt kahekordselt, tegemata saladust ka nüansist, et tal hakkas tund aega tagasi puhkus, mis kestab kolm nädalat. 

“Kõigepealt lendasin Melbourne’i, aga valel ajal. Majandus oli just kõige nõrgem ja detsembris-jaanuaris ei palgata siin kunagi kedagi,” räägib Torp oma aastatagustest tööotsingutest, tulles Austraaliasse working holiday viisaga; pajatab, kuidas ta suundus tööle õunafarmi ja kiivifarmi (osalt põhjusel, et 50 000 krooni reisiraha hakkas otsa saama, osalt aga põhjusel, et working holiday viisa pikendamine veel üheks aastaks nõuab teatud vähepopulaarseis sektoreis ärarügatud töökuusid, kui just kaval noor ei tea farmerit, kes umbes 400dollarise tasu eest vajaliku paberi niisama väljastama nõustuks). 

Seltskond farmis “oli tore, nalja sai palju, igasuguseid lollusi sai välja mõeldud,” räägib Jaanus ja seletab innustunult, et kui kiivikast läks Saksamaale, pani ta igasse kasti ühe kiivi rohkem, sest Saksamaal on tal lihtsalt väga palju sõpru. 

Neid teavitas ta toimuvast smside abil (stiilinäide: “Kui näete kasti nr 108, võite sealt ühe kiivi võtta tasuta”) ning alles suve lõpul arvutas ta ajaviiteks välja, et kiivisid on hobi tulemusel läinud vasakule poole tonni jagu. Ja siis on korraga südatalv, juuni, farmikuud tehtud ning Torp reisib Sydneysse. Motivatsioon on väga kõrge, “sest läbikukkumine pole võimalik”. 

Enesekindlalt helistab Jaanus ühte personaliotsinguagentuuri ja “räägib ära ühe vene preili”, kes talle vastu tuleb ning selgitab, millistesse kastikestesse tuleks ankeedis teha ristid (see on Austraalias eluliselt oluline) ja mida oma CV-le veel lisada. Ja nii ta töö saabki “kasvavas ettevõttes, kus tuleb samal ajal disainida ja probleeme lahendada”; firmas, mis paar nädalat tagasi “murdis läbi miljonist kasutajast”. 

“Neli päeva tööl ja kolm päeva nädalavahetust, pidu käib,” on Jaanus selgelt rahul, viibutades sõrmedega õhus. “Sydney on praegu küll kõige õigem koht, kus olla. Meeletult ilus, elustiil on aktiivne, äri käib, raha tuleb ja naised on ilusad, mida (ta vaikib mõtlikult) Melbourne’i kohta öelda ei saa. Kui ma jalutan õhtul brunch’ilt 30kraadises kuumuses koju, on see parim, mis olla võib.”

Mõne nädala eest pudenes Jaanuse t-särgi käisest pärast selgatõmbamist välja suur ämblik – ta arvab ise, et funnel-web –, kuid see ei tundu olevat asi, mis paneks teda muretsema. 

Fine dining restoran Tea Room asub Sydney kesklinnas, sajanditevanuse Queen Victoria Buildingu ülakorrusel ja kujutab endast hiigelsuurt, õhuküllast, väga paljude nikerdustega kaunistatud väga valget saali. 

Lantši ja high tea vahelisel ajal laudade taha kogunenud kliendid on üldjuhul nooremas või keskmises pensionieas ning ajavad muljetavaldava innuga näost sisse oasuppi ja sidrunitortellinisid, põlluseentega risotot (trühvliõliga) ja kaks korda küpsetatud šokolaadisufleed (serveeritakse mündijäätisega), rääkimata krõbedaks küpsetatud seakõhust. 

Menüü lõpetab poolsada sorti teesid, alustades ’ist ja pi lo chun’ist ja mao feng’ist ja keemun’ist ja pai mu tan’ist ja nii aina edasi ja edasi, kuni silmade ees valikuvõimalustest (ja valimisega kaasnevaist hindadest) kirjuks läheb. Ma tunneks end siin täieliku võõrkehana, kui vaid laudade vahel poleks kõndimas edasi-tagasi Maret ­Soomi, seljas valge tärgeldatud pintsak ja väike murelik naeratus näol. 

Eestis, nii umbes pooleteist aasta eest, oli Soom tuntud kui glamuurse elustiiliagentuuri Deluxe veelgi glamuursem juht. Ah, Deluxe, firma, mis pakkus maksujõulistele 700 000 krooniseid pulmasid ja muud pudi-padi! Tundus võimatu, et selline ettevõte võiks sattuda raskustesse. Kuid just nii juhtus, ja alates lõppeva aasta 25. veebruarist elab Soom maakera kuklapoolel, olles endale nüüd leidnud tööd kui ettekandja. 

Ma ei saa öelda, et ma Maretit väga hästi tunneks, me “teame”. See ei tähenda seda, justkui poleks meie vahel olnud teatavat sotsiaalset kuristikku, millest me oleme Tallinna öös kohtudes rõõmsat nägu tehes (või teha püüdes) üle lehvitanud. 

Kui Sydney kesklinna ühes välikohvikus maha istume, püüab Maret mõnda aega kõlgutada kingasid oma jalgade otsas ja läkitada mentoolsigaretti oma täiuslikult punaste huulte vahelt eemaldades õhku glamuurseid suitsurõngaid ja rääkida hooletult Sydney parimatest peopaikadest, näiteks The Ivyst, tema uuest lemmikust, siis sellest, kus aastamaks on 3000 dollarit ja kus inimesed viskavad õhtu teatud etapis kokteili­kleidid seljast ja viskuvad “pooli” ja kus kõik on “hästi-hästi mõnus”. 

Ka Deluxe saatust kommenteerib ta algul justkui liiga sorava lausega, et “kokkuvõttes me tulime välja täiesti uue tootega ja Eesti polnud selleks päris valmis ja teiseks tuli see majanduslik kriis ning meie sissetulek sõltus ju täiesti ettevõtete turundusbüdžettidest. Kui need nulli tõmmati, läks meil kohe hästi raskeks; otsustasime, et ilmselt on parem mitte ponnistada.” 

Kui palju Deluxe võlgu jäi, küsin ma ääri-veeri ja Maret vastab, et “kuskil 400 äkki”, pidades ilmselt silmas tuhandeid. “Suurem osa sellest on maksuamet.” 

Siis ohkab ta kergelt ja märgib, et “ma tegin seda hästi hingega. See oli totaalselt minu teema, minu idee. Ma ju tahtsin seda nii väga teha, et tulin selle pärast Londonist tagasi Eestisse. See oli mu 24/7.” 

Ta ohkab jälle ja ma saan teada, et alates detsembrist on Deluxe ametlikult pankrotis, kuid “seda ettevõtte alustamiseks võetud laenu peame me ju ikka edasi maksma. Iga nädal saadan ma Eestisse mingi summa.” 

Sel hetkel tunnen ma Soomi vastu uuelaadset soojust ja sümpaatiat ja veidi hiljem tunnistab ta, justkui avameelselt, et sisseelamine Austraaliasse pole olnud kerge. Et raske oli leida isegi waitress’itööd, vähegi nimekas kohas – “ma saatsin laiali üle saja CV ja ei saanud mingit vastust. Siin neid absoluutselt ei huvita, mida sa Euroopas teinud oled.” 

Ja et mõnel õhtul tunneb ta väsimust. Mitte et ta Londonis või Tallinnas poleks varahommikul tõusnud ja kuni ööni tööd teinud, aga olla “klienditeeninduse poole peal” näiteks 14 tundi järjest on hoopis “teistmoodi” tunne. 

Murdepunkt tuli Mareti jaoks neljandal või viiendal Austraalias veedetud kuul, hetkel, mil “sa pole enam turist, aga pole veel ka sisse elanud”. Korraks, ütleb Maret, mõtles ta juba, et tuleb Eestisse tagasi, “aga siis muutus kõik, tuli lahe töö ja oma kodu. Ja nüüd ma mõtlen, et olen aasta veel. Austaalia on lahe koht, kus elada mõned aastad, inimesed on easygoing, aga (ta kõhkleb hetke, otsekui mõeldes, kas lubada endale sellist ülestunnistust), võib-olla isegi nagu liiga easygoing. Jah, on lihtne, inimestega on hea läbi saada, aga teiselt poolt, sa ei saa nagu kogu aeg ka nii easygoing olla.” 

“Ja deitimiskultuur on siin ka teine,” jätkab ta siis, võttes lonksu valget veini, “nad on siin nagu sellised laisad ja arad ja sneaky’d. Euroopa tüdrukuna ootaksin ma, et mind kutsutakse välja, aga siin on pigem see teema, et küsitakse (ta hääl muutub korraks näuguvaks) do you wanna come over and watch a movie?. Austraalia naistega see vist töötab; siin vist naised on harjunud sellega, et neid niimoodi üle võlli lastakse.” 

“Riietusega on ka sama lugu,” jätkab ta mõtlikult veel, võttes nüüd lõigu imemaitsvat ja rasvast nõrguvat pitsat, mille suure palga ja südamega Jaanus meile kõigile ostnud on. “Ma ju tõin siia kaasa 30 kleiti, aga kanda olen saanud neist ehk ainult paari, ühe korra.” 

“Palju sul siis pagasit oli?” küsin teatud raskustega, püüdes kuidagi pakkida kokku faili kolmekümne kleidiga teispoole maakera reisimisest, ja Maret vastab, otsekui oleks see maailma kõige enesestmõistetavam asi: “80 kilogrammi, peamiselt kleite ja kingi. Sõbrannad käisid aprillis külas  tõid järele veel ühe koti.” 

Siis haarab ta veel lõigu pitsat, märkides ära, et on Austraalias “kuskil 15 kilo” alla võtnud, süües sealjuures kõike meelepärast, sest Austraalias langeb kehakaal justkui iseenesest. “Kaalunud ma end küll ei ole, aga riided lähevad järjest väiksemaks.”

Päev hiljem küpsetab Maret oma kodus piparkooke. Kodu paikneb umbes kilomeetri kaugusel Hyde Parkist, vanas hallikas kivimajas, mis asub siinkohal veelgi enamtäpsustatud andmetel järsult allapoole langeva Liverpool Streeti pimedas kurvis. Tänaval kasvavad mõned suured puud; on hämar (raske öelda, kas kellaaja või roheliste puuvõrade tõttu); tuba on esimesel korrusel ja umbes 35ruutmeetrine, koosnedes vannitoast, magamisnišist ja kööginurgast, kust viib uks kitsasse ja veelgi hämaramasse tagahoovi. 

Samas korteris elutseb ka Mareti sõbranna Marja-Liisa, kes on nõtke ja valge nagu suur siiami kass ja veedab aega peamiselt eri kohtades lamamisega. Aeg-ajalt Marja-Liisa ohkab kergelt ning tõuseb, et süüdata sigaret, kallata klaasi veel veidi veini või vaadata mobiiltelefonist, kas sinna on saabunud vahepeal mõni huvitav sms. 

Maret sõtkub aga piparkoogitainasse jahu (algul, olgu öeldud, voolas see laiali otsekui hapukoor) ja meenutab oma taevasinises kleidis selja tagant korraga võimast ja arhetüüpset Eesti naist (korraga tundub lihtne ette kujutada, et ta ees on emailkauss leivatainaga, et aasta on 1936, et aken on lahti ja sealt hoovab sisse pärnaõielõhna), rääkides ise samal ajal läbi huumori­prisma, kuidas majaperemees temalt ja Marja-Liisalt uuris, et kas nad on ikka paar või mitte – peamiselt sel põhjusel, et vallalistele ja seiklushimulistele tütarlastele ta korterit üürida ei soovinud. 

“Meie ütlesime algul, et ei-ei-ei, aga mõtlesime siis, et kuna Eestis on mingi ajaleht juba kirjutanud, et me lesbid oleme, siis miks ka mitte. Ütlesime, et see pole meie jaoks probleem, voodit jagada. Tema siis selle peale, et geiparaadil näeme, kuigi tegelikult on ta ise jumala normaalne pereisa.” 

Siis lisab Maret tainale veel veidi jahu ja hakkab seda tööpinnal jõuliselt lahti rullima (“Viimati tegin piparkooke kodunduse klassis, siis, kui olin 13, aga ma mäletan jumala hästi kõike”) ning saavutab mu üllatuseks varsti üsnagi rullitava tulemuse. 

“Ma annan endale täiesti aru, et siin läheb aastaid, et jõuda samale tasemele, kus ma olin Londonis või Eestis,” räägib Soom veidi hiljem, siis kui pannitäis piparkoogimehikesi ja -tähekesi juba ahjus. “Sydney on õudselt lahe ja ma tunnen end jälle nii nagu siis, kui olin 18aastane ja oma karjääri alguses,” ütleb ta. 

Ja ühe lause veel, sellise, mis jääb meelde nii hästi, et seda poleks tarvitsenud isegi märkmikku kirjutada: “Absoluutselt kõigil mu Eesti sõpradel, kellega ma rääkinud olen, on nagu midagi halvasti. Ma ei kujuta ette, et ma peaks praegu olema Eestis. See oleks nagu kõige jubedam asi maailmas.” 

Saabub uus hommik – päikseline, reibas ja naeratusteküllane, lausa iiveldusttekitavalt täiuslik – veidike nagu “Truman Show’s”. Päike sillerdab laheveel (vesi sinine), traavin sadama poole, juuksed sassis, ise higine. 

Kohtumist Indrek Ottiga soovitas mulle Maret Soom: “Ta on Kristiina Tennokese-Otti endine mees ja töötab meremehena päris hea koha peal.”

Ainult et nüüd on Captain Cook Cruisese aluse väljumiseni jäänud seitse, kuus, ei, neli minutit. Aeg-ajalt haaran mobiili ja helistan Indrekule, kes räägib kadestamisväärselt stressivabal ja peaaegu igavleval toonil, et mul tuleks suunduda vasakule ja otsida üles paik, kus teineteise kõrval seisavad ankrus kaks katamaraani. Lõpuks ilmub fookusse enam-vähem sobiv laev, mille silla juures keegi blond mees pileteid kontrollib, ja kui ma end viimasel sekundil üle pardaleminekusilla rebestan, zoomivad silmad suureks tema valge särgi rinnas oleva sildi “Indrek. First mate”. 

“Istusin Darling Harbouris, jõin õlut, ilm oli ilus ja laev sõitis mööda ja siis mõtlesin, et miks mitte,” räägib working holiday viisaga Austraaliasse saabunud Ott (enesemääratluse kohaselt endine “kontorirott”), kui laevuke on sadamast väljunud ja endale 35dollarilise Shark Islandile ja Luna Parki viiva kruiisipileti lunastanud hiina turistide erutunud hüüatused juba veidi vaibunud on. 

Nagu ma kohe kuulen, pole Ott laevafirmas ainus eestlane ja, nagu veidi hiljem teada saan, on Sydney sadam “täis haisid. Ma olen ise näinud, kuidas 3,5meetrine härghai võrguga välja tõmmatakse.” Hairünnakud toimuvat samas vaid hommikul ja õhtul ja sombuse ilmaga, räägib Ott (ja läheb ja ajab pollari otsast maha üle väikse lapse, kes on õnnelikult selle otsa roninud ja proovib nüüd end üle reelingu kukutada). “Selleks, et ta päeval hammustaks, sa pead minema ja enam-vähem ise torkima, et hai vihale läheks.”

Pooleteisttunnise reisi ajal jõuan ma veel kuulda, et “Sydney on väga ilus linn – aga seestpoolt piece of shit” ja et “selle palga eest, mida mina saan, ei tee kohalikud mitte midagi, aga mina ikka vahel teen ka midagi” ja et ühel hetkel, kui teeb Austraaliaga lõpparve, tahaks Ott endale osta jahi ja sellega Eestisse tagasi sõita. 

See on väga tore merereis, täidetud usalduslikust eestlaslikust jutuajamisest ja päiksepaistest. Lisaboonusena saab ära nähtud suur kaljupank, mis ilmub nähtavale ookeani ääres ja millel ülemine osa tundub olevat otsekui noaga pealt maha lõigatud. “See,” tutvustab Ott, “on South Head, Sydney kõige popim enesetapupaik.” 

Ma lendan Austraaliast koju. “Heavy,” ütleb kiri mu veelgi enam räsitud hõbedasel Delsey kohvril, mille sisse on kuhjatud uus hiigelpakk, mille palus oma sugulastele saata mu Austraalia kagurannikul elav sõber, üks karvane emu, hiina poest ostetud koaala  ja sinised DIM-kaubamärgiga ujumispüksid, mida ma Austraalias kordagi välja ei võtnud, sest ma lihtsalt ei jõudnud kordagi randa, ega päevitama, ega isegi mitte basseini äärde. Nahk ninajuurelt hakkab sellegipoolest maha tulema, päikesepõletusest vist. 

Ma mõtlen inimestele, keda sellel reisil veel nägin, kuigi ma neist pikemalt kirjutada ei jõudnud.  

Fotograaf Margit Selgile (25), kes pidas Eestis fotoportaali foto24.ee ja töötas ajakirjas Buduaar, kuid läks kahe aasta eest working holiday viisaga Austraaliasse ning on end nüüd õnnelikult üles töötanud, lüües episoodiliselt kaasa ka kohalikul modelli- ja näitlejaturul (seriaalis “Underbelly” on ta näiteks mänginud nahkpükstes prostituuti, kelle ülesandeks talle “Hi, Shelby” ütlevat meest tšekata ja siis “Hi” vastu öelda), ent on tegelikult spetsialiseerunud pulmade pildistamisele. 

Ta on juba käinud fotograafiks kohaliku supervaraka Westfields’ide pere pulmas ja ütleb innukalt, et Austraalia rikkad on äärmiselt meeldivad inimesed, kui jätta kõrvale üks erand – naine, kes karjus endast tehtud fotosid nähes “I look revolting!” (mispeale Margit kehitab õlgu ja kommenteerib: “No mis mina saan teha, et sa selline kole oled”). Ta ütleb, et Eestis võib tänavalt iga teise inimese modelliks võtta, sellal kui Austraalias tuleb vähegi sobivat kandidaati otsida tikutulega. Mitte et ta kedagi solvata tahaks – see välimuse asi olevat austraallastel “lihtsalt kaasasündnud”.

Ma mõtlen Tarmo Kallasele, keda mulle kirjeldati kui “tõsist Eesti noormeest”, kelle suurim läbielamine olevat Austraalias olnud see, et tal õnnestus autoroolis kokku põrgata känguruga. Kes asus oma töökohaks olevast farmist teele Sydneysse intervjuud andma, kuid endast pärast öö läbi kestnud teekonda enam elumärki ei väljastanud – loodetavasti möödus autoreis seekord õnnelikult. 

Siljale (25), kes palus mitte nimetada oma perekonnanime, ent nõustus rääkima sellest, mis tunne on elada võõral maal 10 dollari eest nädalas (umbes 97 krooni) – see on elu, kui sulle saab armutult selgeks, et sa ei saa sõita trammiga ega väljas käies mitte midagi osta, isegi mitte kohvi, see on välistatud. 

Elu, mille kokanduslik pool koosneb viimasel minutil turul tehtud sisseostudest, sest siis annavad lette sulgevad müüjad kotitäite viisi avokaadosid ja puuvilju ära ühe dollari eest. Mitte et selles midagi traagilist oleks – sul on lihtsalt ühel hetkel kõrva juttudele selle kohta, mis väärt kraami su tuttavate tuttavad on leidnud supermarketite prügikastidest – lausa kilode kaupa kohvi ja suuri kotte köögivilju ja pähkleid ja juustu, “ja hermeetiliselt pakitud juustu sealjuures, mitte mingit lahtist juustulöga”. 

Ja veel kord Siljale, kes mulle kohtumise lõpus usaldas, et immigratsiooniamet ei pruugi tema working holiday viisat teiseks aastaks pikendada. Ja kuidas ta vastas küsimusele, et mis teda siin nii väga kinni hoiab. “Aga mu kodu on ju siin.” 

Thai Airwaysi stjuardessid liiguvad ringi hääletult ja kummardusi tehes; kannavad ringi vett ja apelsinimahla. Mu kergendus Austraaliast minemapääsemise üle on seletamatu, lausa raskestimõõdetav. Mõni tund pärast Brisbane’ist õhkutõusmist ilmub kaugel all nähtavale Rohelise mandri põhjarannik. Tundub olevat mõõn, sest mere ja maa vahel laiub kilomeetrite laiune mudane, päikses sillerdav, tillukesi ojasid ja lompe täis olev piir.

Väga aeglaselt jõuab lennuk üle selle ja meri hakkab minema sügavamaks; tema helesinine asendub rohekassinise, sügavama sinise, siis veelgi tumedama sinisega. Suured rünkpilved jäävad mandri kohale, seljataha, merel hakkab sätendama päike, jõuliselt kuldne, ere isegi läbi kolmekordse aknaklaasi. Suured rünkpilved jäävad mandri kohale, seljataha, see on déjà vu; ma sulen silmad. 

Veel nelja aasta eest oleks ma võinud samuti siia tulla, alustada aastast päikselist seiklust või võib-olla pikematki eluetappi maal, mis Eestist nii kaugel, kui vähegi minna annab; uut karjääri tunnis 150 krooni teeniva ettekandja või kiivikorjajana. Ma valisin teisiti, valisin halli taeva, väikse palga, maa, kus normiks on olla erakordselt mitte-easygoing. Austraalia jääb selja taha ja see on kõik, mida ma ütlen.