Linnart Mäll (7. VI 1938 – 14. II 2010) in memoriam
Linnart Mälliga seoses tulevad mulle kõigepealt meelde nõukogudeaegsed, rohkearvuliste ettekandjate ja kuulajate osavõtul toimunud orientalistikapäevad TRÜs. Esinejate seast nimetagem näiteks Uku Masingut, Haljand Udamit, Jaan Kaplinskit, Pent Nurmekunda, Villem Ernitsat, mitmeid teisi silmapaistvaid vaimusuurusi ja mitte ainult Eestist.
Need Linnart Mälli juhitud üritused pakkusid haisva mudatiigi taolises stagnareaalsuses sadadele iseseisvalt mõelda üritanud inimestele, eelkõige tudengitele, mingitki intellektuaalset alternatiivi. Vähemalt mulle oli mõnikord lausa füüsiliselt tajutav midagi õhupuudusetaolist. Tollast vaimset situatsiooni suudavad täielikult ette kujutada vaid nõukaaegse kogemusega inimesed, kus nii ettekannete pidamine kui ka viimaste vaikne kuulamine nõudis teatavat julgust. KGB Tartu osakonna valvsad silmad-kõrvad ulatusid muidugi ka sinna. Minu erilised tänuavaldused olgu Linnart Mällile öeldud just nende päevade eest. Seda hoolimata tõsiasjast, et ei India, Tiibeti ega Hiina kultuuripärand mind isiklikult süvitsi eriti ei paelunud. Teisalt jällegi jagasin ma Linnarti kriitilis-iroonilist laadi kahtlevat hoiakut islami tsivilisatsiooni religioossete aluste suhtes, mõnikord isegi heatahtlikult aasivalt pöördudes Haljand Udami poole: “Millised on siis sinu uued edusammud musulmanluse uurimises?”
Linnart Mäll oli minu arvates midagi enamat kui Õpetaja, ta oli lausa Guru. Seda asjaolu märkasin tema suhetes oma õpilastega, kellele sobinuks pigem truude jüngrite tähistus. Nüüd, aastakümneid hiljem, teemakohaseid otsi kokku võtta üritades võin öelda, et mitte ükski selle Superguru rohkearvulistest järgijaist pole ikka veel suutnud tõusta Linnarti parimate aegade (70.–80. aastad) teadusliku kreatiivsuse, meheliku karisma ning kõlbelis-intellektuaalse suveräänsuse tasemele. Kes valdab vabalt vene keelt, neile soovitan ma üle lugeda Mälli budoloogia-alaseid artikleid usundite entsüklopeedias (“Mifõ narodov mira”. Moskva, 1980). See teatmeteos tõlgiti muide kiiresti mitmesse euroopa kultuurkeelde.
Muidugi iseloomustasid meie teaduskorüfeed ka mitmed inimlikud nõrkused. Näiteks allajäämine viinakuradile ning eriti 90. aastatel end mõnikord joviaal-räuskavalt ilmutav Venemaa poliitika, ajaloo ja kultuuri materdamine. Mulle teatas Mäll kord imperatiivselt, et kogu vene kultuuri või vähemalt suurema osa sellest tõid Venemaale nimelt mongolid. Tõsi küll, vastuseta jäi minu küsimus vene õigeusu, sakraalarhitektuuri, tähestiku, Kolmanda Rooma idee ning veel paljude teiste Bütsantsiga seonduvate fenomenide kohta. Sääraseid seisukohti on ta väljendanud ka oma avalikes loengutes-raadioesinemistes. Omamoodi kurbnaljakas, kas pole?
