Lauri Sommer pajatab kolme nukrat armastuslugu, milles halastamatu maailm tegi kangelastele haiget ja tõukas nad kõledasse üksindusse. Ma ei tea, kas Sommer on sama sõltumatu üksildane kui ta kolm kangelast, aga ta imeb pühendunult endasse seto identiteedi, Drake’i muusika ja Masingu luule. See eeldab aine põhjalikku tundmist ning viimistletud eneseväljendust. Kohati tundub siiski, et autor laseb ainel end uputada. Sissejuhatus Drake’i maailma annab liiga palju elutut olustikku. Seevastu Masingu puhul seda viga ei ole, kuid samal ajal ilma teadmisteta Masingust jääb vohavast teadvusevoost ehk paljutki arusaamatuks.

Ma võrdleksin Sommerit maalikunstnikuga, kes kujutab tundlikult Setomaa maastikku. Muusiku portree asemel loob Sommer väljendusrikka ajastukujundi. Ja kui ta asub maalima poeedi portreed, siis taotleb võimalikult suurt sarnasust, püüab viimse detailini portreteeritava olemusse tungida. Tulemus võib meeldida, aga võib ka mitte meeldida. 

“Kolm üksildast” on keeruline raamat, mille lugemiseks tuleb aega võtta. Vahest süveneda isegi sedavõrd, et saada teiseks. Raamat pakub selleks võimaluse.