Mees, kes vihkas naistevihkajaid
“Minu suguselts koosneb põhiliselt röövlitest, ihnuskoidest, ülbitsejatest ja käparditest [–] Sellest ei tule mingi paraadportree, vaid vihkamise, sisetülide ja määratu ahnuse lugu.” Nii ütleb tippajakirjanik Mikael Blomkvistile tööstur Henrik Vanger raamatus “Lohetätoveeringuga tüdruk”, paludes teda appi perekondlike saladuste lahendamisele.
Olnuks raamatu autoril Stieg Larssonil (1954–2004) elus pisut rohkem õnne, jäänuks toimumata tema kolme hittraamatu ilmumist saatev järelmäng, kus päriselu ei kavatse maha jääda kirjandusest. Paraku suri Larsson mõni kuu pärast kirjastusega lepingu sõlmimist infarkti. Nõnda jäi tal nägemata oma teoste meeletu edu – vaid piiblit on Rootsis rohkem müüdud kui tema põnevikke. Maailmas ületab nende läbimüük juba 15 miljoni piiri.
Majandusajakirjanik Larsson lõi päevatöö kõrval maailma, kus seikleb keskealine ajakirjanik Blomkvist koos introvertse, tätoveeritud ja needitud, kahekümnendates eluaastates arvutigeeniuse Lisbeth Salanderiga. Selle detektiivide-tasujate tandemi silme läbi pole Rootsi riik, mida seostame Volvo, Ikea või ABBAga, vaid koht, kus leidub palju rassismi ja misogüüniat, ahnust ning alatust.
Larssoni raamatute edu võib seletada mitmeti, kuid oma osa on siin kindlasti sellel, et autor on kirjeldanud maailma ja tundeid, mis pole talle võõrad. On veidi kahju, et originaali “Mehed, kes vihkavad naisi” on tõlgitud eesti variandis seksikamaks “Lohetätoveeringuga tüdrukuks”, kuid vähemalt on Lisbeth Salanderi tegelaskuju väärt pealkirjas kajastuma – ta ei ole klišeelik meestevihkaja, vaid ta vihkab “mehi, kes vihkavad naisi”.
Kust siis säärane viha naistevihkajate vastu? 1954. aastal sündinud Stieg Larssoni saatsid tema verinoored vanemad jalust ära, vanavanemate turjale. Larssoni lesk Eva Gabrielsson väidab, et just head suhted vanaemaga näitasid poisile kätte suuna naiste mõistmise teel. Feministiks tegi Larssoni 14aastaselt pealt nähtud grupiviisiline vägistamine, mida ta ei läinud üles andma, ning nõnda jäi nähtu teda kogu eluks kummitama. Eva ja Stieg kohtusid 19aastaselt Vietnami sõja vastasel meeleavaldusel ja hoolimata naisele kingitud sõrmusest ei jõudnud paar abielluda, sest kui Larssonist oli saanud antifašistliku ajakirja töötaja, muutusid ähvardused mehe elu kallale kippuda igapäevaseks. Seetõttu leidsid mõlemad, et turvalisem on jätta oma suhted ametlikult registreerimata.
Vähesed teadsid, et mees kirjutab kriminaalromaane ning seega tuli tema kirjanikuanne tema kolleegidele üllatusena. Üks kolleegidest on otse välja öelnud, et ilmselt on romaanide autor hoopis Gabrielsson, kuid too on seda teooriat kindlalt eitanud.
Kuna Larsson ei jõudnud omal ajal teha testamenti ega ka teha Eva Gabrielssonist proua Larssonit, algas tõeline draama mehe surma järel. Naine, kes oli mehega 32 aastat elu jaganud, sai teada, et talle ei kuulu mitte midagi, kõige vähem aga kuuluvad talle õigused Larssoni loomingulisele pärandile. Varsti olid mehe isa ja vend nõus loovutama Gabrielssonile Larssoni poole nende ühisest korterist, kui too annab perekonnale kirjaniku läptopi, kus usuti olevat 10osalisena kavandatud “Millenniumi”-sarja 4. osa ja mitu sünopsist.
Naine keeldus nii sellest kui muudest kompromissidest, öeldes, et asi pole niivõrd rahas kui õiguses mehe loomingulisele pärandile. Ta võrdleb kirjaniku omaste käitumist laste müümisega bordelli, heidab ette valikuid tõlkijate osas, nimede muutmist romaanis ning rõhutab, et Stieg ei sallinud oma isa. Kuid tundub, et vahet pole, sest praeguse seisuga on partriarhid Gabriesslonile ikkagi ära teinud.
Hollywoodi megaprodutsent Scott Rudin on juba omandanud “Lohetätoveeringuga tüdruku” ekraniseerimisõigused, filmi lavastamise vastu tunneb huvi David Fincher ning üheks peaosaliseks pakutakse tänavu Oscarile kandideerinud Carey Mulligani.
Seniks aga saab Eesti kinodes jälgida põhjamaisemat, Taani-Rootsi koostöös valminud triloogiat. Teine film jõudis kinodesse läinud nädalal, kolmas osa tuleb aprillis, raamat ise on aga esmaspäevast poelettidel eesti keeles saadaval. Varraku kirjastaja Krista Kaera hea nina ei vedanud teda taas kord alt – tänu sellele ilmuvad eestikeelsed raamatud muu maailmaga sünkroonis.
