“Koristamine on filosoofiline probleem”

Tallinna rahvaülikooli “Kaasaegse kodu koristamise” kursused püüavad muuta moodsate naiste arusaamist koristamisest.

Tahvli ees seisab helerohelises siidpluusis Ida-Tallinna keskhaigla majandusteenistuse juht, kaunis naine Signe Roos. “Koristamine on filosoofiline probleem. Kohv tassis on kohv, aga kohv põrandal on mustus,” juhatab ta loengusarja mahedahäälselt sisse.

Ta tsiteerib Hando Runnelit: “Mustus tekib ise, aga puhtust peame alatasa juurde looma.” Kuidas seda teha stressita, kiiremini, lihtsamalt ja tänapäevaselt? Isegi kui elad mitte-nii-moodsas kodus, nagu mina.

Neid nippe on Estonia puiesteele rahvaülikooli õppima tulnud 25 naist. Noored, keskealised ja vanemad daamid. Enamik neist ei soovi siin omandada uut ametit, nagu võiks tööturu olukorra järgi arvata, vaid tahavad õppida kodu koristamist.

Neil pole ju lihtne. Üks peab näiteks korras hoidma 40 aknaga kolmekorruselist maja, teine kalleid Afganistani siidvaipu, mõned on aga nii hädas, et on võtnud teenija… Ent muidu on nad lihtsad Eesti naised, kes hädas koristamisega nagu me kõik

Kust mustus tuleb?

Esimene, tõenäoliselt kõige olulisem õppetund: “Koristamisest märksa tähtsam on koristamise ennetamine.”

Aitab, kui iga päev enne magamaminekut teha kodus väike tiir ja asjad oma kohale tõsta ning pärast söömist köök korda teha. Nipp tundus täiesti loogiline, aga ma polnud kunagi seda reaalselt järele proovinud. Viskan asjad sinna, kuhu juhtub, ja mängin sageli mälumängu “Kus mu asjad on?!”. Nõuanne toimis hästi ja hiljem ei pidanudki pool nädalavahetust koristama.

Isegi kui suudan punktist number üks ka edaspidi kinni hoida, ei pääse tolmust. Kuidas seda üldse tekib nii palju? Kogu aeg!? Esiteks, meist endist. Elu lõpuks eralduvat inimesest juukseid ja naharakke üle 40 kilo. Eriti palju kuhjub seda voodisse, kus meie surnud nahka õgivad miljonid nähtamatud ämblikulised, tolmulestad. Soe-niiske voodi on neile hea arengukeskkond, nii et pärast ülestõusmist ei tasu voodile kohe tekki peale tõmmata.

Suur jagu tolmust ja porist tuleb tuppa uksest, jalgade ja käppadega. Seda aitab ennetada suur porimatt väljas- ja seespool kodu-ust. Miks me ikka veel kasutame A4-jalamatikesi?

Veel tuleb tolm kapi otsast, lambi vahelt jne. Millal te viimati sinna oma nina pistsite?

Mikrokiudlapid on profi­koristaja põhilised abimehed

Järgmiseks visake minema oma vanadest kaltsudest tehtud tolmulapid. Oluline on hankida posu kvaliteetseid mikrokiudlappe. Need on tänapäeval kõige efektiivsemad koristusvahendid üldse. Mikrokiudlappide superpuhastusvõime avastasid koristusprofid 50ndatel. Kord olla üks juuksur mässinud oma kliendi vast värvitud juustele mikrokiust rätiku. Võttis räti peast – värv kadunud. Teine katse – sama asi! Pikad, lõhestunud mikrokiud lihtsalt imesid kogu värvi endasse.

Nendega tuleb tolmu võtta kuivalt. Kui sellest ei piisa, võib pinnale pihustada pritspudelist sooja vett ning mustuse lapiga ära tõmmata.

Ausalt öeldes toimivad lapid tõesti hästi – tolm lihtsalt ei kuku neilt maha. Ja nad on ilusad! Tutvusin poes kirju lapimaailmaga üle poole tunni ja olin valikust täiesti hämmingus.

Sarnaselt peaks toimima põrandate puhastamisel. “Lapsena pühkisin harjaga tuba ja mulle meeldis väga vaadata, kuidas päikesekiirte vihus tolm hõljus,” toob Roos näite. “Koristada tuleks aga nii, et tolmu keerutatakse üles võimalikult vähe.” Kui pole mikrokiudmoppi, võib harja otsa panna kas või vana froteerätiku, nagu vanasti dressipüksid, ja sellega põrandad esiteks kuivalt üle tõmmata.

Põrandaid pestakse õ r n n i i s k e lapiga. “Vanaemad viskasid vanasti põrandale kausitäie vett ja lahmasid lapiga vee laiali. Pärast kuivas põrand tund-paar ja lapsed pidid õues ootama. Samal ajal aga arenesid seal mustas vees massiliselt igasugu mikroobid. “

Kui üks lapp saab mustaks, jäta see masinpesu ootama ja võta uus, sest “puhtust saame luua ainult puhta töövahendiga”.

“Kas ma peaksin siis oma vana mopi üldse välja viskama?” küsib üks vanem naisterahvas, mure hääles. “Kui ei taha vanast mopist mikrokiudmopi kasuks loobuda, tuleks seda loputada voolava vee all, mitte musta vett täis ämbris,” soovitab proff.

Vähem kodukeemiat

Roos rõhutab pidevalt, et koristamisel tuleb kasutada võimalikult vähe keemiat. “Kõige parem puhastusaine on soe vesi!” teatab ta. “Paljas vesi on liiga kare, aga seda saab pehmendada söögisooda, sidrunhappe või äädikaga.”

Kui aga puhastusaineid on siiski vaja, tasub neid kõvasti lahjendada. Nad on nii tugevad kontsentraadid, et kahjustavad pindu, koormavad keskkonda ja meie tervist. Nende suur doseerimine on kasulik ainult keemiafirmade toodete läbimüügile.

Näiteks. WC-poti puhastamisel kasutatavad kanged happelised vahendid tungivad väikestesse emailipragudesse ja söövitavad neid järjest sügavamaks. Nii läheb aga pott ju iga korraga mustemaks. Roos soovitab WC-puhastusainet lahjendada pritspudelisse vahekorras kuni 1/10. “Mitte mingil juhul ärge laske seda otse potti, nagu reklaamides näidatakse! Pole ju mõtet raha potist veega alla lasta!”

Reklaami ohvritest naised ahhetavad nüüd kooris.

“Aga kui mul on maas väga kallid Afganistani siidvaibad, kuidas neid siis puhastada?” uurib brünett daam esireas. “Kõik vaibad koguvad mustust ja tolmu ühtemoodi. Piisab vastavalt vajadusele tolmuimejaga tõmbamisest või õues vaipade kloppimisest ja kord aasta-kahe jooksul keemilisest puhastamisest,” ütleb Roos.

Muide, need kuulsad hirmkallid supertolmuimejad imevad tolmu samamoodi nagu tavalised masinad. Me pole lihtsalt enne nende müügidemonstratsiooni

n ä i n u d, kui palju tolmu vaibalapikesest ikkagi tuleb. Paar tagareas istuvat naist tunnistavad teineteisele muiates, et “ka mina olen õnge läinud ja selle omale koju ostnud”.

Kui aga vaibale kukub midagi märga, tupsuta see paberisse. Noor naine räägib, et tema veinisõbrast sõbranna trikk pidi olema veini­plekile soola raputamine ja pärast veini sisse imenud soola tolmuimejaga ära tõmbamine.

Kes korjab üles kelle sokid?

Kuidas koristamist nautida ja muuta see meeldivaks ajaviiteks? Tuleb murda oma suhtumist ja vanu põhimõtteid, nagu näiteks, et igal nädalavahetusel tuleb ette võtta põhjalik koristus, kevadel ja jõulude eel suurpuhastus… Kui hoiad kodu pidevalt korras, pole seda ju vajagi.

Veel: koristamine pole mingi naiste sooloetendus, see on terve pere meeskonnatöö. Lastele ja meestele ei tasuks serveerida seda karistuse või käsuna – nii neis tekibki selle vastu trots – pigem võiks nad omale appi paluda. Nad ju saavad aru, et kui kodu on korras, on seal kõigil hea olla.

Ja last, but not least: “Miks mitte panna end koristamise ajaks ilusasti riidesse?” küsib Roos ja kuvab seinale seksika teenijanna pildi. “Me saame puhtust ju luua siis, kui ka ise oleme puhtad. Ja me ei pea kodus välja nägema nagu Tuhkatriinud! Kodus tahame ju teistele ikka meeldida!”