HU? oli vokalist Hannaliisa Uusma projekt, kus eri produtsendid talle laulmiseks lugusid ette sättisid. Üks lugude kirjutaja oli ka Leslie. Indie-tossina alustas ta tasaste lugudega, nagu “Varjud valgusvihus”. Aegamisi muutus ta julgemaks ja ühel hetkel hakkas tema ja saundide­vuntsija Berdi masinapargist tulevasi üleeestilisi hitte välja lupsama. Varem mitmetes rühmitustes ja žanrites tegutsenud kolmikust sai tiim, superkolmik, kes avastas end peadpööritaval kiirusel tiirleva palli otsas pop-akrobaatikat harjutamas.

Esimest plaati “Film” läks kaubaks fantastilised 10 000 eksemplari. “Film” sai aasta albumi aumärgi ­Eesti Muusika Auhindadel, aasta parimaks valisid selle Areeni muusikakriitikud. “Film” sai ristikese igasse lahtrisse, millega on EWs võimalik ühe ­heliplaadi edu hinnata.

Ega kõik polnud lustlik elektro-ball rütmikas lille­meres. Kui harilikult suhtutakse Areeni aasta number üks plaadi valikusse rutiinse peanoogutuse või õla­kehitusega, siis “Filmi” tõusmine sellele positsioonile tekitas tuliseid sõnavõtte melomaanide veebisaidil rada7. Päris tõsiseks läks aga lugu lauluga “Depressiivsed Eesti väikelinnad”. Kui kõik tapmisähvardused, mis Leslie iseenesest kauni ja üdi-eestiliku ballaadi eest sai, oleks realiseerunud, oleks ta tänaseks kolm korda surnud. Võimudele esitati konkreetne paber, kuhu oli kogutud allkirju pala mängimise ärakeelamiseks. HU-le laekus kiri, kus inimene kaebas: tal on niigi depressioon ja ta maksab kohutavaid summasid psühhiaatrile, ta on ka väikelinnast pärit ja loo pidev kuulmine viib ta varsti enesetapuni.

Vihkamise ja armastamise suhtest muusikakuulajatega on saanud ettevõtmise HU? lahutamatu osa. Leslie ütleb, et ta naudib seda suhet, see olevat edasiviiv jõud, mis annab julgust ja hasarti edasi mängida.

Istun tuumik-kolmikuga pisikeses stuudios, kus “HU2” purki pandi, ja stuudiokõllidest paiskuvad 14 värsket HUd.

“Elupõletaja”
Plaadi seni suurim hitt, mis täpsemat kirjeldust ei vaja.

Leslie: Esimene välja tulnud lugu ja kohe öeldi, et kui elektromehed hakkavad reggae’t tegema, ega siis midagi head välja ei tule.

Bert: Esialgu oli vaid bassikäik ja biit, siis sai n-ö reggae-versioon tehtud. Olin sel hetkel väga dubstep’i lainel.

Leslie: Ehe YouTube-rahva lugu vist. Kujutan ette, et selline köögilaua tagune lugu, paned viinuskat ja klikid siis. Aeg-ajalt vaatan, et mida see generatsioon YouTube’is vaatab, klikid räägivad. Ja jube palju klikitakse – üle 20 000. Seda on päris palju, mõni märksa parem lugu on vaid 20 klikki saanud.

Ja nagu meie asjadega ikka – umbes kuu aega läks aega, et inimestele hakkaks meie lugu verre imenduma. Vist ei olnud nii ootuspärane siis.

Bert: Tüüpiliselt elab ju iga bänd oma muusika keskkonnas. Et kui oled rokibänd, on sul vaid ühte – siis roki stiili lood. Meil on asi keerulisem. “Elupõletaja” oli selline reggae-asi, “Mina ise” rock-saundiga, “Rüütlid” on ma ei teagi mis. Kõik on erinevad, ja kui inimene on ühele lainele keskendunud, siis tekib tal esialgu küsimusi, kui järgmine lugu ei ole samal lainel.

“+ 1”
Kepsakas ja pop elektro-house. Ja kui lugu algab sõnadega “mind netiavarustes märkasid / ma panin endast üles feigid pildid”, tundub see juba teine lugu urban-chick’i elust, kes näitas nägu ka HU? debüüdil…

Hannaliisa: Ei-ei, sa pead edasi kuulama! Pärast tulevad muud teemad.

Leslie: See urban-chick’i asi on ilgelt jõuliselt mulle selja külge naelutatud! Tegelikult ei ole ma mitte kunagi niimoodi mõelnud. Mul on kahju, et see kujutelm on tekkinud. See on kõige vastikum taak uue albumi juures. Et ma justkui peaksin seda edasi tegema, ja inimesed arvavad, et ma teengi seda! See ei ole üldse nii.

Loo “Absoluutselt” kehtestatud stereotüüpne urban-chick ei laiene kõigile lugudele. Loomulikult oli see selles loos sees, aga kas või “Elupõletajaga” kujutan ma hoopis midagi muud ette. Lugu kirjutades pean silmas, et kirjutan loo esitamiseks naisele – seda peab naisterahvas saama laulda, see peab haakuma naisterahva sisemaailmaga –, nii palju kui ma seda oskan. Aga kest selle naise ümber on iga loo puhul erinev. Mitte ainult urban-chick.

Jube raske on absoluutse megahiti kujutelmast lahti saada. Kõik lood, mis ma teen – ma tean, et neid vaadatakse selle loo valguses. Tekstid on aktuaalse olekuga ja see aktuaalsus vist viibki mingisse chick’ide maailma.

“Tähed”
Uue albumi ainus ballaad. Unnevajunud dub, ambient-dub. Taustal öised sünt-keelpillid.

Leslie: Puhas armastuslugu. Sada protsenti. Armastus sellises valguses, nagu mulle meeldib. Eriti jõhker muidugi, sest ega ma Hannaliisalt ei küsinud.

Hannaliisa: Mina olen ju esitaja, mitte lugude autor, aga jube hästi klapib. Eriti loo lõpus, kui ma kohe tunnen, et lähen seest särama ja värisema. See on üks maailma lahedamaid tundeid, kui keegi teine teeb sellised lood, mis sind nii hullult puudutavad. Muidugi ei räägi ma kõikidest lugudest, eks mul ole ka oma edetabel, aga selle looga – super!

Ja kuidas see lugu keerleb meie kolme vahel ja täiustub. Leslie on esimene generaator, kes toob põhja. Siis läheb lugu minust läbi, lisan omad värvid. Siis läheb Berdi kätte, kes edasi voolib. Kõik liigub väga hästi.

Leslie: Keemia on meil väga hea. Üks väheseid lugusid, mida laivis mängides tekib endal kogu aeg kananahk ihule.

“Mina ise”
Tasaste salmikohtadega, rokkiv lugu. Põhikäik meenutab rollingute “Satisfactionit”, kitarril hiilgab Heini Vaikmaa, taustal Mahavoki back’i-tütred.

Leslie: No kuula nüüd seda lugu urban-chick’i võtmes! Ei suuda ju ette kujutada!

Bert: Teine singel, mis väga tähelepanu ei saanud. Tempovaheldus on liiga hull. Raadioeetris on ta hommikuprogrammi jaoks liiga raju, keskmine osa jälle liiga udu töölt kojusõitmise ajaks.

Leslie: Tekstiks sain inspiratsiooni nõukogudeaegsetest laulutekstidest, mis olid kavalalt möödahiilivad igasugu tsensoritest. See lõi siis hästi laheda žanri laulusõnadele.

Bert: Väga hea meel on, et saime siia Heini mängima.

Leslie: Pani siia vana kooli rock-kitarri ja soolos mängib vanu hästi keerulisi progesoolosid. Väga hästi sobis.

“Tüdrukud tantsivad”
Äärmiselt moodne tantsu-pastišš. Algab varajase house’i imitatsiooniga, moondub seejärel 90ndate reivipaugu ootuseks, aga välja paugatab julge juustubiidi raksakas.

Leslie: Lihtsalt tuli kuskilt. Mingisugune 90ndate biidist inspireeritud meeleolu lihtsalt.

Bert: 90ndate vaib sai süntidega välja elatud. Eurosündi vastiku kajaga.

Leslie: Üks inspiratsioonikoht oli veel. Lugu tehes meenus, kuidas Hedvig Hanson omal ajal 2 Quick Stardi lugudes igasugu mõttetusi laulis. “Uu-beibe-beibe” ja nii edasi. Kui eesti naised üritasid kunagi laulda nagu soulimutid. Ja see mõte hakkas väga meeldima. Siin loos on minu kõige lemmikum Hannaka hääl üldse. Tal on kombeks laulda aeg-ajalt naljaka häälega “armastan ma luuserit”. Absurdselt hea hääl ja palusin tal selle häälega laulda.

“Miks ainult mõni asi on nii hea?”
Värske singlipala. 80ndate eurobiidi (Gazebo?) ja sündipopi (Depeche!) jälgedes. Kaasa teeb Kare Kauks.

Bert: Meie enda seas oli see kohe hitt, kui Leslie meloodia stuudios ette ümises.

Leslie: Tekst pole üldse Kare moodi. Pole nõukaaegne möödahiiliv sõnum, vaid otsem ja lihtsam. Hannaka ja Kare hääled, on võrdlemisi sarnased, sobivad kah hästi.

Kuidagi lihtsalt tuli… Ja et Kare seda laulab… see…

Bert: Esialgu ei julgenud sa temaga koos stuudiossegi tulla.

Leslie: No ma räägin… Ma nii räigelt respektin teda. Lapsepõlvest saati on olnud täielik jumal minu jaoks.

Kui esimest korda kohtusime, oli mul enne kõik valmis mõeldud, et mida ma ütlen, kui kokku saan. Ja kui kohtusime, siis... kõik! Ma ei saanud sõnagi suust. Et mina kirjutan loo ja Kare Kauks laulab seda – see on ulme mu jaoks.

Hannaliisa: Pelgasin samuti veidi. Minugi jaoks täielik ­muusikakuninganna beebist saadik. Aga rääkisime seal Aastahiti miinus-kahekümneses pakases toimunud proovil esimest korda juttu ja ta oli kohe äärmiselt soe. Ütles: “Tibu, lähme teeme asja ära!” Ja ma sulasin kohe lahti.

Ennast tõmbab hullult erksaks, kui oled selliste legendidega laval või stuudios. Siis suudad end maksimaalselt kokku võtta, mingid sooned, mis muidu ei tööta, hakkavad tööle. Et ei tohi neile pettumust valmistada, et peab olema täielik kontsentratsioon.

“Varas”
Filmilikke saundidega, hiiliv ja roomav pala. Hannaliisa ja Leslie duett.

Hannaliisa: Mina armusin sellesse loosse kohe!

Bert: Veidi hiphop-tempoga. Ma ei olnud pool aastat ühtki sellises tempos lugu teinud. Jube hästi hakkas vedama kogu bassiliin, trummid, mingi hetk tundus spioonivärk sisse sobivat, siis hakkas juba video peas jooksma, kus James Bond seikleb Istanbulis, ja tuligi idamaine sämpel sisse.

Leslie: Mul on terve videostsenaarium välja mõeldud. Kui kunagi viitsime ja tahame, oleks see videolugu.

Minu täielik lempar. Mitte seepärast, et ma ise seal laulan, vaid kõik need teemad kokku – varane Massive Attack, filmimuusikad. Hannaliisaga laulsime kahekesi HU? kõlapildi muutmiseks. Meil on ka üks ingliskeelne lugu – “Streets of Philadelphia” fiilinguga, nagu Bert ütles – kahekesi lauldud ja vist formuleerime suveks ühe ingliskeelse EP. Kolm lugu neljast on valmis. Enda rõõmuks proovimine, eriti ei afišeeri, et läheme sellega kuhugi turgudele murdma.

“Kas keegi kuuleb?”
Väga 2010. aasta lugu. Stiilis, millel korralikku nime veel polegi. Dialoog trummide ja bassi vahel, kristalsete sündisaundidega.

Leslie: See on nüüd selline jahutuslugu.

Hannaliisa: Mind just kütab üles! Ma pidin ära surema kui kuulsin, et Leslie tahaks selle välja jätta.

Leslie: Nad veel omavahel arutasid, et kas Leslie on nüüd lõplikult hulluks läinud.

Hannaliisa: Mul oli tõesti närv sees. Helistasin talle ja ta ei võtnud toru ka vastu. Trumm on siin jube hea, toksib hullult mõnusalt pähe.

Leslie: Ma ei mõelnud seda nii traagiliselt. Kriitiline hulk lugusid tundus koos olevat, tundus, et võiks selle välja jätta. Eks mulle ka meeldib. Üldiselt kõik lood meeldivad, mis ma teen, üritangi jama mitte teha.

Bert: Puhas 90ndate reivide värk.

Leslie: Siin on ka Berdi kõige parim saundipark, kõige parem degustatsioonivalik tema saundidest. Kõik on niivõrd paigas. Kuula bassi! Kui hea!

“Rist ja viletsus”
Vähe lontis ja samal ajal eepiline lauluke vabadusesamba püstitamisele masust räsitud ajal. Lõikavad viiuli-sämplid meenutavad Soul II Souli.

Leslie: Berdi tehtud põhi, mis tundus kohe sügav ja laululiku iseloomuga. Nägin kirikukellasid, rasket halli taevast, mingit rusutud maad. Tegime eelmisel aastal täpselt võidusamba ehitamise kulminatsiooni aegu ja sealt see tekst tuli. Ise nimetame lugu pühenduseks aastale 2009.

Bert: Super tekst. Pehmelt lauldud, aga tugev fight-the-power-hoiak.

Leslie: Teema on iseenesest nii läbi nämmutatud ja see on loo probleem – kõigil on sellest temaatikast siiber. Aga lugu võiks võtta kui fotot. Pilti, mida me ei hõõru kellelegi nina alla.

Hannaliisa: Mind ei tõmmanud see lugu käima. Pigem erutab mind siin tore poistekoori tämber, mis meil Sündi-Sikuga (Sigrid Mutso, HU? klahvpillimängija – aut.) kahekesi lauldud refräänis kokku tuli. Sigrid – ta õpib klassikalist laulu – on sopran, mina olen alt, ja kui koos laulame, siis tekivad sagedused, mis meenutavad poistekoori.

Leslie: Mulle meeldivad need kontrastid – vabadusesambakamm kui mineviku ümber käiv jama ja siis “poistekoor”, noored, tulevikku suunatud. Minu meelest hästi läbi põimunud niidistik.

“Maa külgetõmbejõud”
Unistava refrääniga väga hu’lik fusion-pop.

Leslie: Hannaliisa laul on siin väga hea. Hea pingestatud vokaal – alt laulab vaikselt ja siis tõmbab hooga üles.

Bert: Tõmbaksin paralleeli esimese plaadi kõige esimesena salvestatud looga “Varjud valgusvihus”. Üks ja sama fiil.

Loo tekst tundus mulle esialgu kui Leslie vabandus “Depressiivsete Eesti väikelinnade” pärast.

Leslie: See on mulle kõige hullem draama, et inimesed leiavad neid pilte. Et tegi selle loo ja nüüd ta tegi vastuseks selle loo!

Minu jaoks on see lugu kui impressionistlik maal. Suur ilus maaliline pilt, suveõhtu ilu. Aga mitte selline (laulab beibe häälega) “suveõhtul on mõnus rannal…”, vaid teistmoodi ilus. On ju ainult aja küsimus, kui kõik hakkavad maale tahtma. See on see tunne. Näed vaimusilmas, kuidas lähed sõstrapõõsa juurde ja tõmbad ­varrekese suuga külmadest marjadest tühjaks ja siis jood õlut edasi. See on ekstaas! Mõnus tunne.

“Õnnetipul”
Kõrgendatud elurõõmu viisiga panoraamiline drum’n’bass.

Leslie: Jälle üks jahutav lugu, põhimõtteliselt instrumentaal, kus Sündi-Siku, kes on kergelt ooperilaulja meil, laulab aasid ja oosid. Berdi tehtud. Ülihelge. Proovisime peale laulda, aga polnud võimalik. Lugu oli juba nii valmis, meloodia ise nii jutustav, et lugu ei vajanud rohkem midagi.

Bert: Toormaterjal ulatub kolme-nelja aasta tagusesse aega, kui pidin DJ S.I.Niga koos albumi tegema.

Leslie: Tekkis mõte, et sisutiheda jutustamisega plaadi lõpuossa sobiks selline õhuauk. Samuti meeldib mulle ideeliselt, et tugeva vokalisti plaadil on instrumentaallugu. Keskpäevane raadio trumm-ja-bass, aga seal on rohkemgi sees. Samuti selline õnneliku suve nägemus. 70ndatel saanuks sellest sellise Vikerraadio estraadiloo, saksofonidega mängitult.

“UFOd jaanitulel”
Tumedaks disko-popiks väänatud drum’n’bass. Kaasas peotäis robotite hääli ja veidi ohtlik olek.

Leslie: Jälle maakate lugu, kurat… ! (naerab) See lugu meeldib mu lastele jubedalt.

Bert: Trummibassi biit, mis sai ümber tehtud. Ma ei tahtnud, et ta kõlaks nagu eelmine, klassikaline drum’n’bass. Proovisin kodukootud saundi ja muljet saada, seejärel tundus, et peaks roki poole kallutama ja kitra peale mängima.

Leslie: Kokku annab sellise lödi hõllanduse. Tekstiliselt alguse ja lõpuga stoori. Küsimus ei ole mingis generatsioonide kokkupõrkes, püüdsin lihtsalt kirjeldada pilti, mida näen. Näen suurt põldu, suurt lõket, inimesi, kes joovad, ja näen, kuidas tuleb üks hõbedase kilekaga tüdruk nende poole, ja see on nii lahe vaatepilt.

“Rüütlid”
Aktiivselt sünteetiline (eel)viimane raadiosingel. Laisa minekuga elektro-pop, millel ometi ründav torge sees.

Leslie: “Rüütlid” oli mul tegelikult enda albumi tarvis kirjutatud. Lugu tehes kajas kõrvus Morrissey. Traadilugu, mida plaanisin hästi morrisseylikult laulda. Tundus kihvt teha mehe vaatenurgast etteheiteid meestele, aga ühel hetkel tundus põnevam, kui Hannaliisa laulaks.

Bert: Algul tundus A-ha loona. Hiljem, kui lisasin klavessiinid, hakkas Army of Loversit meenutama.

Leslie: Või siis Robin Hoodi saund­träkki. Naljakas, et see lugu on täielik pettumus. Paar tüüpi on kuulutanud, et tulevad laivile ainult selle loo pärast, aga valdavalt öeldakse, et Leslie on pastakat imenud. Mulle meeldis lugu kohe, enamikule tundub aga väga igava loona. Üllatav! Hannaliisale vist kah väga ei istu. Seal on ju justkui kõik olemas… On teksti, on peidetud sõnumit, on minekut, huvitav laulda, eetris ka nagu sellist asja pole…?

Bert: Teistsuguse biidiga, natuke süngema ja karmimaga, ei tunduks see sõnum äkki nii kerglasena?

“Riia-Tallinn-Vilnia”
Tormakas, pöörane ja juubeldav, värvilisi rakette tulistav finaal, mille tekst ei tähenda absoluutselt mitte midagi. Hannaliisa laulab ja kiljub väljamõeldud keeles.

Leslie: Lihtsalt üks biit tuli kodus ja sellele otsa Rio karnevali elementidega motiiv, millest tekkis absurdne pan-Balti pilt. Üks asi, mis Hannakal veel väga hästi välja tuleb lisaks armastan-luuserit-häälele, on mingi “esperanto” keel. Ta suudab seda väga veenvalt jala pealt leiutada. Mõtlesime selle ära kasutada. Põhjaks tegime kuiva saundiga triangelduse ja palusime tal “esperantot” peale laulda.

Hannaliisa: Ühelt suvaliselt India plaadilt võtsin esimesed read, mis annaksid alguse ja edasi inspireeriksid. Ja kõik tuli ühe korraga.

Bert: Ma olen veendunud, et inimesed hakkavad neid häälitsusi kaasa jõmisema.

Hannaliisa: See oleks kõige hullem, kui rahvas õpiks need “esperantokeelsed” sõnad pähe.

Leslie: See lugu hakkab ka räigelt kummitama. Kujutan ette, et seepärast hakkame rõvedalt sõimata saama jälle.

Bert: Mulle meenutab muusikat multifilmist “Kass Oggy ja prussakad”.

Leslie: Või nagu lastelavastus “Väike nõid” kohtuks Azymuthgia. Kultuuride segamine, kõik on segi pekstud ja valatud ühte potti, ja mida valemad asjad, seda parem.

“HU2” tuleb välja 3. mail. Albumi esitluskontserdid toimuvad 14. mail Tallinnas Rock Cafes (kaasa teeb Röövel Ööbik) ning 22. mail Tartus klubis Illusion.

3. mail ilmub ka Bert Prikenfeldi (pildil vasakul) aka DJ Critikali sooloprojekti Bert On Beats EP-plaat baile funk’i ja muid eksootilisi rütme välja andva Berliini plaadifirma Man Recordings alt. Vokaalidel teeb kaasa Ghana päritolu lauljatar Anbuley, ühe remiksidest plaadil valmistas Stefan Mörth (aka Stereotyp, aka KU BO). Suvel annab sama plaadimärk välja juba järgmise Bert On Beatsi väikeplaadi.

Leslie Laasneri (paremal) sooloalbum Leslie Da Bassi nime alt jõuab kuulajateni tänavu sügisel.

Hannaliisa Uusmaa (paremalt teine) muusikaline sündmus tänavu on HU? album.

HU? live-koosseisu kuuluvad ka klahvpillimängija Sigrid Mutso (vasakult teine) ja trummar Kristjan Oden (keskel).