TÄHISTAEVAS. Entsüklopeedia
“Tähistaevas” on raamat, millest unistasin pool sajandit tagasi, sirvides planeeditabeleid, kus Pluuto taga ilutsesid küsimärgid ning Saturnil oli kõigest üheksa kuud. Käesolevas teoses on need probleemid lahendatud, lisaks on autorid planeediklassiga teadlased, kes ka oskavad infot esitada. Parima pildimaterjaliga tutvustakse kosmoloogiat ja Universumi struktuuri, galaktikaid, Linnuteed.
Asjatundlikult on esitatud astronoomia lühilugu ning ülevaade kosmosetehni ka ja –lendude ajaloost. Norida võiks ajalooliste stampide kallal, kuid entsüklopeedia peabki esindama pigem traditsioonilisi seisukohti. Raamatu teine pool, “Vaadeldes tähistaevast”, on käsiraamat. Põhjalike kaartide ja skeemide abil leiab kergesti mis tahes kaardile kantud taevase objekti.
Rooma laiuskraad ei ole küll eestlasele parim lähtekoht, kuid seda kompenseerib üldisem käsitlus ja korralikud lõunapoolkera tähtkujude kaardid. Tegu on hea raamatuga, mille on ka tõlkinud soliidne meeskond. Kohati näib aga, et Koolibri on koonerdanud. Arvatavasti oleks hea keeletoimetaja näiteks märganud, et Argo laeva kiil tuleb käänata kiil-kiilu, mitte kiil-kiili.
“Tähistaeva” suurimaks puuduseks on aga šovinism: ebaõiglane tundub ameeriklaste kiitmine tumeaine avastusloos, kus vaikitakse maha J. Einasto, E. Saare ja A. Kaasiku varem ilmunud töö. Eestlased on siiski ära märgitud Universumi struktuuri juures, korraks mainitakse E. Öpikutki. Vanasti oli entsüklopeedia kiiresti kättesaadava teabe hoidmise anum. Infokülluse ajastul on tal teisigi funktsioone, eelkõige info kvaliteet ja usaldusväärsus. “Tähistaevas” saab sellega hakkama. Ka ei pea lugeja olema Newtoni sugulane, piisab kirjaoskusest ja astronoomiahuvist.
