Värvikas seikleja Andres Bergmann

Kas laupäeval lahkunud ekspankur Andres Bergmann (51) oli paadunud suli või süsteemi naiivne ohver? Ekspressi lood räägivad mõlemast küljest.

Esimest korda satub Andres Bergmann Ekspressi huviorbiiti 1992. aasta septembris. Tema tädi Karin Bergmann ilmub tollal veel Tatari tänava keldris asuvasse toimetusse ja teatab, et tema kallis sugulane on väga kahtlane tüüp.

Tädi jutt mõjub ­infopommina, sest Andres Bergmannist on just saanud Erastamisettevõtte juht ja majandusminister Toomas ­Sildmäe asetäitja.

Bergmann lahkus Eestist teismelisena, kui tema vanemad kolisid Lääne-Saksamaale. 1980. aastatel üritas Bergmann seal noore mehena äri ajada. Ta kauples puhastusvahendite ja keedunõudega, vanade autokummide ning nootidega. Üheks tema kompanjoniks sattus mustanahaline pettur.

Need on pikantsed lood. Tõsisemad on tädi väited selle kohta, et Bergmann on tunnistatud Saksamaal maksujõuetuks (tema võlakoorem olevat küündinud 200 000 Saksa margani) ning et ta põgenenud kohtu eest Soome.

Noor reporter Tarmo Vahter asub tädi väiteid kontrollima. Bergmann kohtub ajakirjanikuga oma kabinetis, praeguses rahandusministeeriumis.

“Kabinetti sisse astudes põrnitses mind vasikasuurune must dogi. Kui ta poleks ketiga laua küljes kinni olnud, oleks ta mulle kallale tulnud,” meenutab Vahter.

Bergmann kutsub koera saksakeelse käsklusega korrale.

Osa tädi väiteid lükkab Bergmann ümber. Kuid ta tunnistab, et Saksamaa ärid lõppesid tema jaoks maksejõuetusega. Võlgade tasumiseks kulus tal mitu aastat.

Bergmann püsib ametis napid kümme nädalat, kuni peaminister Mart Laar vahetab kogu Erastamisettevõtte juhatuse välja. Ekspressi paljastused ei mängi selles rolli, küll aga heidavad Bergmanni isikule värvika seikleja varju.

Toob Saksa ärimallid kauboikapitalismi keskele

Juba 1991. aastal asutab Bergmann ERA Panga, hiljem selle juurde kindlustusseltsid Polaris-Elu ja Polaris-Vara ning mitmed haldusfirmad. Algul on Polarises tema äripartneriteks ka Olari Taal ja Rein Kaarepere.

Tema ärid seilavad edukalt läbi 1990ndate alguse tundmatute ja karidega majandusvete ning Bergmanni usaldatakse kui lääneliku kapitalismi üht maaletoojat.

Bergmann tahab kõike oma kontrolli all hoida ning puhvib oma finants­ärid üles, tõstes raha ühest taskust teise. 40 protsenti laenudest annab ERA Pank Bergmanni ettevõtetele ja teenib sellega “Bergmanni taskupanga” kuulsuse. Sealt saavad raha mitmed tegelased, kes viivad selle börsile, lootes sealt buumi ajal megakasumeid. 1997. aastal börs aga variseb ja Bergmanni äride usalduskrediit kuivab kokku.

Hüljatud nagu jänki sõdur Vietnami džunglis strong>

Bergmann lubab likviidsuskriisi sattunud ERA pangale uut rahakat investorit Venemaalt või Saksamaalt. Kedagi, kes paneks panka toona kosmilisena tundunud 100 miljonit krooni. Kuid rahalaeva ei tule. Ebaõnnestub ka EVEA Panga ülevõtt ja viimaks võtab ERA Pangast raha välja suurhoiustaja riik. See on viimne tilk karikasse.

1998. aastal kuulutab Eesti Pank ERA Pangale moratooriumi ja aasta hiljem see pankrotistub, tõmmates kindlustusseltsid kaasa. Nõudeid esitatakse Bergmanni firmade vastu enam kui 340 miljoni krooni eest.

1999. aasta suvel külastab Ekspressi ajakirjanik Sulev Vedler Bergmanni tema Jaama tänava villas Tartus. Omal ajal oli see Tartu uhkeim maja väljavalgustatud tornikese, soojade kõnniteede ja maa-aluse käiguga sauna ja põhihoone vahel. Hiljem mõjub hoone rohkem “lollidekülale” iseloomuliku veidrusena.

Vedler kirjeldab Bergmanni kui hüljatud ja väsinud meest, “ameerika sõdurit, kes on kuude kaupa Vietnami džunglites ekselnud”. Tema ajalehepilte näinud tuntud arst ütleb, et sellel mehel on väga halb. Lisaks kõigele on Bergmannil veel käsi kipsis, sest ta vigastas korvpalli mängides sõrme.

Midagi roosilist tulevik pankurile ei tõota, raha on tal aina vähem. 2000. aastal tuleb prokuratuur välja süüdistusega, mille kohaselt on ERA Panga juhid ja töötajad Bergmanniga eesotsas tekitanud pangale kahju 214,4 miljonit krooni, põhjustanud selle pankroti ja hoiuste haihtumise. Alguse saab aastaid kohtuid koormav protsess.

Vanemad maksavad miljonilise kautsjoni

Bergmann vahistatakse ­eeluurimise käigus mitmel korral ning ta viibib kokku poolteist kuud türmis. 2002.aastal, kui protsess veel täie hooga käib, maksavad Bergmanni vanemad mehe vabastamise eest miljonikroonise kautsjoni, ajades prokuröri marru. Prokurör pelgab Bergmanni põgenemist ja osalt õigusega, sest vabanenud Bergmann ei ilmu mitmele kohtuistungile ning väidab korra, et on sattunud Saksamaal õnnetusse, olgugi et Eestist pole tal lubatud lahkuda.

2002. aastal, kui Bergmann Tallinna Keskvanglast vabaneb, pajatab ta kogetust Ekspressi noorele ajakirjanikule Janar Filippovile. Mees kurdab, et kaheksaruutmeetrises kambris, mida ta jagas šotlasest narkokulleriga, olnud liikumisruumi vaid napilt poolteist ruutmeetrit. “Niisuguses puuris jalutades tekib väga hea arusaamine, mis tunne on metsloomadel loomaaias,” räägib Bergmann.

Vanglas polevat ta pääsenud arsti jutule. Hommikune puder olnud “mingi soe ollus” ja õhtusöök koosnenud “piimast ja riisist või siis pudrust ilma mingi lisandita”. Sellised olud hakanud lõpuks tervisele. Talle süüks pandud majanduskuritegude suhtes jääb mulje, et Bergmann on toodud ohvriks suurte pankade hoiatamiseks sarnaste käitumismallide eest.

Bergmannile karistuse määramiseni jõuavad kohtuveskid alles 2004.aasta lõpus. Tartu Maakohus kinnitab mehele lihtmenetluse kokkuleppe korras kolme ja poole aastase vangistuse ametiseisundi kuritarvitamise, riisumise, dokumentide võltsimise ja pettuse teel varalise kahju põhjustamises. ERA Pangas raha kaotanud hoiustajad, kes saavad tagasi vaid 38 protsenti oma rahast, tunnevad, et mingi õiglus noores riigis siiski on.

Tee-ehitus Aafrikas saab uueks väljakutseks

Aga juba pooleteise aasta pärast, 2005.aasta jõulupühade eel avanevad Bergmanni jaoks vanglaväravad lõplikult. Ta vabastatakse eeskujuliku käitumise tõttu enne tähtaega. Kuna tal on ärikeeld, asub ta tööle oma kunagiste autospordisõprade Tõnu Soomeri ja Hannes Halliku teehooldusega tegelevas firmas SMR Teed.

Siinkirjutajana toon esimesena avalikkuse ette põlatud ärimehe uued põnevad väljakutsed. Mingil veidral põhjusel peab tänaseks pankrotistunud SMR perspektiivikaks teeäri Aafrika südames. Sierra Leones asutatakse tütarfirma Mitco, mille etteotsa saab Bergmann. Ettevõte asub jahtima Maailmapanga ja Euroopa Liidu abiraha, mis on mõeldud Sierra ­Leone infra­struktuuri parandamiseks. See ettevõtmine siiski edu ei too, sest Mitco on väike ja tundmatu tegija Hiina, Prantsusmaa ja Senegali suurkontsernide konkurentsis.

Bergmann räägib rahust ja vaikusest, mida vanglaelu talle pakkus. Ta väidab kindlameelselt, et ERA ­Panga pankrot ja hoiustajate rahakaotus olnuks hea tahtmise korral välditav. Väiksed sulid võllas, suured tõllas – põhja läinud panga “varajagajaid” soovitab Bergmann otsida Eesti rikkaimate inimese hulgast.

Sõber Tõnis Lepp on hiljem väitnud, et Bergmannil õnnestus Sierra Leones käivitada parvlaevaliin. Üks aastakümneid tagasi Inglismaal maha kantud laevaromu sõitnud tal pealinna Freetowni ja lennujaama vahelises lahes, kundedeks jõukad lääne inimesed. Mis selles riskantses ja väikese mastaabiga äris Bergmanni niivõrd paelus, jääb selgusetuks. Ja väidetavalt soikus ka praamiäri juba mõnda aega tagasi, sest Sierra Leones ei olevat võimalik valge inimese kombel äri ajada.

Paljud usuvad, et Bergmannilt pressiti omal ajal välja, et ta end finantsmahhinatsioonides süüdi tunnistaks ja suurematest vintsutustest pääseks. Euroopa Inimõiguste Kohus on tagantjärele tuvastanud jämedaid inimõiguste rikkumisi Bergmanni kohtuprotsessis ning määranud, et riik peab mehele maksma valuraha 50 000 krooni.

Möödunud kolmapäeval naaseb Bergmann tööreisilt Sierra Leonest. Laupäeval seiskub ta süda Merimetsa haiglas seni avalikustamata haiguse tagajärjel.