Klaas veini maavärinate vahele

Tšiilis on võimsad nii veinid kui maa-alused kataklüsmid, kinnitab Egle Haidak.

Veebruari lõpus raputas Tšiilit 8,8 magnituudine maavärin, tugevuselt viies maailmas. Kõige suurem kannataja oli veinitööstus. Maa võttis tagasi 125 miljonit liitrit veini ja kodutuks jäi tuhatkond inimest, kes käivad tööl veiniaedades ja -keldrites. Järgmise kolme kuu jooksul on tšiillastel tulnud üle elada veel kümmekond 6-7magnituudist maa liikumist.

Suurimaid kahjustusi põhjustas maavärin Concepciónis ja Constituciónis. Meie retked kuu hiljem ja mõnisada kilomeetrit põhja pool Santiago ümbruses pole õudusastmelt kahtlemata ­võrreldavad telekast nähtud Haiti katastroofiga, selleks on Santiago piirkond elatustaseme ja ehituskultuuri poolest väga euroopalik. Eriti sile ja euroopalik on Santiago linna süda – nii ärikeskus Las Condes kui ka kesklinn, Plaza de Armas, presidendilossi kant ja Bellavista. Kuu aega pärast terremoto’t ehk maavärinat ei märka purustusi rohkem kui mõni mõra majaseintes ja linn tuksub elada nagu iga teinegi. Varasel hommikutunnil ajab osa äriinimesi hallides ülikondades halli näoga oma halle äriasju ja samal ajal tõttavad teised kuhugi, papist kohvitops peos, ülienergilisel ilmel, justkui oleks äsja Peep Vainult süsti saanud.

Tule maa

Täpselt 50 aastat tagasi oli Tšiilis maailma kõige tugevam maavärin ja põhimõtteliselt väriseb Tšiilis maa tugevalt nii umbes iga kümne aasta järel. Tšiili kuulub nn “tuleringi”, mis tähendab, et seismiliselt on olukord üliohtlik, maavärinatele võivad järgneda väga võimsad tsunamid ja iga hetk on valmis oma ekstreemset panust lisama ka sajad vulkaanid. Äsja tänu Eyjafjallajökullile kuulsust kogunud Islandiga võrreldes on Tšiilis kaks korda rohkem aktiivsust üles näidanud tulemägesid.

Vaatamata kogu sellele maa sees varitsevale ohule ei ole tšiillased vaimustuse­ga kitsid, kui oma maast jutustavad. Unikaal­se kujuga riik on 4300 km pikk ja keskmiselt 180 km lai, põhjaosas asuv Atacama kõrb, lõunas peaaegu Antarktikaga ­kohtuv Tulemaa ja Lihavõttesaar kaugel Vaikses ookeanis on kui paigad eri planeetidelt. Vaikse ookeani ja Andide raamistus on ka suur pluss, sest looduslikult isoleeritud paik on hästi kaitstud ­kõikvõimalike põllumajandust ründavate haiguste eest. See on soodsa kliima kõrval teine põhjus, miks veinitööstus siin nii tormiliselt areneb.

Kosmiline ökoloogia

Vaatamata sellele, et miljoneid liitreid veini katastroofis hävis, ei vähene eksport järgmisel aastal võrreldes eelmisega. Praegu on veiniaedade all üle 100 000 ­hektari maad, millest peaaegu 40 protsenti Tšiili kõige populaarsemat sorti Cabernet Sauvignoni. Vana mantra, et hea vein algab heast veiniaiast, on siin au sees. Igal aastal otsivad veinimeistrid üksteise võidu uusi viinamarjade kasvatamiseks sobivaid alasid, proovides saavutada täiuslikku sobivust marjasordi, pinnase ja kliima vahel.

Järgmiseks aastakümneks on tehtud suured plaanid, muuhulgas loodab ­Tšiili olla aastaks 2020 maailma suurim orgaaniliste veinide tootja. Orgaaniline veinindus Tšiili mõistes on visuaalselt väga nauditav pilt – viinapuude vahel kasvavad moonid (mis mõjuvad viinapuude õisi himustavatele kahjuritele punase magnetina) ja paterdavad haned (kes panevad nahka rasvasemad kahjurid ja ühtlasi väetavad aedu).

Orgaanilisest veel kõrgem tase ehk kosmosele sammuke lähemal on biodünaamiline veinikasvatus. Siin tulevad appi juba nii astronoomia kui astroloogia. Vähe sellest, et viinamarju kasvatades ja korjates peab järgima kuufaase ja saladuslikke rituaale, uusim trend on juua veini vaid “õigetel” päevadel, põhjenduseks see, et vein on elav organism ja reageerib pudelis Kuule nii nagu inimesedki, käitudes erinevate astroloogiliste seisude ajal isemoodi.

Kuradid ja inglid

Üks Tšiili vanimaid veinitootjaid Concha y Toro on algusaegadest peale hirmutanud veinivargaid legendiga, et kurat ise valvab nende veinikeldreid. Nende pressiesindaja kirjeldab äsjaseid üleelamisi pärast maavärinat: “Kahju oli kohutav, vanad veinimeistrid nutsid, nähes, et loodus oli võtnud tagasi selle, mis parimatest marjadest aastakäiguveinidena seisma oli pandud. Rohkem või vähem kannatada said kõik keldrid, ainult meie kõige vanemas – aastal 1871 ehitatud Casillero del Diablos ehk kuradikeldris polnud mitte midagi juhtunud.”

Vaid paarkümmend aastat tagasi asutatud Montese veinimaja Colchaguas teeb kõike, mida üldse ökoloogilises plaanis teha annab – loomulikult kogutakse siin vihmavett, tehakse pudelisildid vanapaberist ning korjatakse marju öösiti ja käsitsi – kogu protsessi tulemuseks on absoluutselt suurepärased veinid. Aga neil meestel on afäärid kõrgemate sfääridega – kui üks omanikest evib tihedaid sidemeid inglitega (kellega lihtsurelikel joojatel on võimalik kohtuda Montese pudelisildil), siis teine palkas võimsa veinimaja loomisel arhitektuuritiimi ülevaatajaks feng shui eksperdi. Veinikeldris, mis meenutab kontserdisaali, hellitab ta oma veine gregoriaani koorimuusikaga.

Lisaks taevastele jõududele tuleb maiste teguritega arvestada. Tšiilis teavad kõik, et varem või hiljem väriseb maa jälle. Lihtsalt mõnikord on purustused suured ja teinekord pääseb kergemalt. Maipo piirkonnas asuv De Martino veinimaja on üks rohkem kannatada saanutest. Veinimõisa ees on sadadest katkistest puuvaatidest müür. Suured lömmis terasvaadid on keldritest välja toodud ja lösutavad põllu servas nagu kummalised kosmoselaevad. Perepoeg Sebastian de Martino kinnitab, et nii koledat asja kui see maavärin pole tema elus üle elanud – kõikjal veinikeldrites loksus ja lainetas punane vein, nii et esimese ahastuse ja valuga ei osanud isegi kahju suurusest selge pilti saada – umbes nagu siis, kui peahaavast verd jookseb. Aga praktilises plaanis on seekord Tšiilis isegi hästi läinud – maavärin toimus vahetult enne korjet ja seega olid paljud vaadid keldrites tühjad ja enamik tulevast veini veel kenasti viinapuude küljes marja kujul küpsemas.

Reisikirja autor käis Tšiilis Eesti Sommeljeede Liidu lähetusel.