Miski ei anna meie teadusele paremat väljundit kui reaalteaduste tippe kasutav kosmosekoostöö. Ja sellele ei pääse ligi ilma vastava klubiga liitumata: ega kosmoseuuringud ühenda endas ilmaasjata suurt teadust ja suurt raha. Kes klubisse ei kuulu, see suuri tellimusi ei saa. Minek kosmoseriikide sekka on võib-olla lausa suur hüpe kõrvalt vaadates, aga väike samm vastava või külgneva valdkonnaga tegelejate jaoks. Neid meil tegelikult jagub.

Eesti ühinemine ESAga langeb murrangulisse aega. Juba paarkümmend aastat maadleb ameeriklaste NASA struktuurimuutuste ja eelarvekärbetega, venelaste Roskosmos on mandunud kanderaketiteenust pakkuva transafirma tasemele ning jaapanlaste JAXA vaevleb nii rahanappuse kui lausa krooniliste äparduste käes, mis tabavad nende kosmosetehnikat.

Samal ajal tõusevad esile Hiina, India ja arvukad eraettevõtted. Maailmas tegutseb veerandsada firmat, mis lennutavad orbiidile satelliite. Ja mitte ainult satelliite: ka kosmoseturism teeb esimesi samme, nagu miljardär Charles Bransoni Virgin Galactic demonstreerib. Mitu eestlast on ennast juba Bransoni kosmoselendudele kirja pannud.

Kiirelt edeneb Päikesesüsteemi väliste planeetide otsimine ja leidmine. Neid on tänaseks teada 490 ja pidevalt lisandub uusi. Esmaspäeval aga teatas rühm Ameerika teadlasi nelja aasta pärast tööd alustavast teleskoobist, mis on nii võimas, et selle abil loodetakse lõpuks leida planeediotsijate Püha Graal: Maa tüüpi planeet.

Kas ESA avab Eestile võimalusi laiaks koostööks kitsastes valdkondades või avab see hoopis uksed Rainer Nõlvaku unistusele Eesti kosmodroomist? Üks ei välista teist. Kuid ESA ei ühenda mitte ainult suurt teadust ja suurt raha, vaid ka suurt bürokraatiat. Kohati kipub viimane ettevõtmisi pärssima. Hea näide sellest on GPSi asendama mõeldud Galileo-nimelise navigeerimissüsteemi takerdumine, samas kui Venemaa oma vastavat süsteemi arendab, et kaotada sõltuvus USA sõjaväe kontrollitud GPSist. Sest kui ameeriklased tahavad, võivad nad oma satelliidid venelaste jaoks välja lülitada – otsi siis tanki võsast!

Eesti võiks õpetada ESA-le ka asjaajamise paindlikkust. Sest kes siis muu kui mitte maa, kus tegutses Struve, kust on pärit Ernst Öpik ja Jaan Einasto, peaks kandma vastutust selle eest, et meie kodukontinendi kosmoseteadus oleks maailma parim?