Küla ehitus kestis aastani 1955, siin elasid nii kaevanduse kaevurid
kui ka Viivikonna karjääri töölised. Parimatel aegadel
väidetavalt kuni 7000 inimest. Nende käsutuses oli kõik
vajalik: kool, kauplus, apteek, saun, kultuurimaja...

Küla allakäik algas 1974. aastal, kui suleti karjäär.
Pärast Eesti taasiseseisvumist allakäik jätkub.

Paljud kohapeal rakenduse kaotanud inimestest kolisid mujale, mõned
majad erastati-osteti ja neid kasutatakse siiani suvilatena. Praegu on suurem
osa asulast varemeis, rüüstatud ja lagastatud.

Aastaringseid elanikke on siia jäänud vaid kümmekond peret,
põhiliselt pensionärid ja töötud noored, paljud neist
elavad elamiskõlbmatutes tingimustes. Igas siia eksinud ajakirjanikus
nähakse viimset lootust, õlekõrt, sest probleemidele ise
lahendust ei leita, aga riigipoolne abi on vaid sümboolne... kui
sedagi.