Ühekordsed tõed
Viimased aastakümned on toonud meie käsutusse järjest rohkem ühekordselt kasutatavaid tarbeesemeid. Ühekordsed raseerimisvahendid, pastapliiatsid, lauanõud, taskurätid, isegi ühekordsed fotoaparaadid, rääkimata ühekordsetest süstaldest ja muust sellisest, mille ainukordne kasutamine on hädavajalik. Kiire elu, mugavus, ning teiselt poolt odavad materjalid ja masstootmise ratsionaalsus on siin olnud tõmbavad ja tõukavad tegurid.
Kas olete aga pannud tähele, et ühekordselt kasutatavate esemete kõrvale on tekkinud ka ühekordsed tõed?
Inimene on loomult uudishimulik ja enamasti uuele vastuvõtlik. Lisaks veel rahulolematu: mitmesugustel põhjustel ei rahulda senised teadmised teda päriselt. Teaduse hoogne areng viimastel sajanditel annab lootust, et mitmedki vanad tõed on varsti kummutatud. Üha kiiremini jõuab info teadussaavutustest meediasse. Kuna publik on informatsioonist huvitatud, paiskab meedia seda ringlusse nii palju kui vähegi võimalik, andes omalt poolt vahel suhteliselt tühiselegi teabele vaat et senise maailmamõistmise kõigutamise oreooli.
Ei julge päris kindlalt väita, aga kohati tundub, et teaduski on läinud pealiskaudsemaks. Näiteks selle poolest, et uurimistulemusi tutvustatakse avalikkusele vahel liiga vara. Teine asi on see, et lugematud ülikoolid peavad igal aastal pidevalt produtseerima uusi teadusdoktoreid. Põhjapanevaid avastusi ei ole võimalik sellisel hulgal teha, paratamatult väitlevad paljud end doktoriks napivõitu tõendusmaterjali najal. Uuritakse näiteks piiratud aja jooksul (iga dissertatsiooniga on ju kiire!) väikesemahulisi erinevalt koheldud kontrollgruppe, avastatakse mingi statistiline erinevus, ja juba ongi tehtud teaduslik avastus.
Eriti “seksikad” on teadagi sellised teadustööde tulemused, mis seonduvad tervise ja toitumisega. Need avastused leiavad eriti kiiresti tähelepanu ja laia tiražeerimist meedias. Nii levivadki järjest uued ühekordsed tõed, mille kohaselt on üks ja seesama toiduaine kord kasulik, siis jälle mitte nii väga kasulik, ja mingi kolmas avastus kahtlustab, et ta võib olla lausa kantserogeenne. Igaühes neist peitub ilmselt mingi tilluke tõeterake, aga kuna erinevad ühekordsed tõed paisatakse inforuumi eri ajal, saab igaüks neist automaatselt iseseisva tõe staatuse.
Sageli jääb tavainimene hätta teadusinfo tõlgendamisega. Ka on inimlik eelistada vastukäivatest väidetest endale meelepärasemat. Kui näiteks mina armastan kohvi, siis jätan paremini meelde need teated, kus räägitakse kohvijoomise kasulikest külgedest, ja unustan kergemini ära selle, mis tõestab kohvi kahjulikke mõjusid. Sealjuures pean end üsna tugeva kriitikameelega inimeseks. On aga neid, kes usuvad endale meeldivat informatsiooni piiritult ja leiavad sadu põhjendusi, miks neile mittemeeldiv ei päde. Kui muu ei aita, siis tuuakse lagedale vandenõuteooria: vastuväidet toetavad teadlased on omakasupüüdlike suurkorporatsioonide poolt ära ostetud vms.
Alles esmaspäeval levis internetis uudis, et mida kõrgemal korrusel inimene elab, seda lühem on tema eluiga. Seda põhjendati Einsteini üldrelatiivsusteooriaga, mille järgi tõepoolest liigub aeg seda kiiremini, mida kaugemal Maast asutakse. Ehkki jutt käis sekundi murdosa miljardikest, jäi uudisest mulje: vaesed pilvelõhkujate elanikud, kauaks teid ei jätku! Sedalaadi ühekordseid tõdesid käibib ka paljudel teistel aladel. Kuidas siis eristada ühekordset tõde kindlalt kehtivast? Või mis on kindlalt kehtiv tõde maailmas, kus kõik on väidetavalt relatiivne? Lõplikku vastust ongi raske anda. Enamasti saab kehtivaks pidada seda, millel on pikemaajaline tõestus praktikas. Kõigisse uutesse avastustesse tuleks paratamatult suhtuda kui esialgu veel mitte lõplikesse tõdedesse. Tõsine teadus ise neid nii hindabki. Põhjust on umbusaldada kõike, mida väidetakse liigse enesekindlusega ja kahtlustele ruumi jätmata. Pangem tähele, et praktika on vahel lükanud ümber ka niisugused tõed, mida on päris pika aja jooksul peetud tõeseks või võimalikuks.
Võtkem üks suurejoonelisemaid ühekordseid tõdesid: see, mille Karl Marx ja Friedrich Engels 1848. aastal maailma kummitama lasid, kommunismitont. Ehkki kainele mõistusele on ikka olnud jõukohane aru saada, et igasuguste utoopiate, omamoodi sotsiaalsete perpetuum mobile’de ellu rakendamine on võimatu, oli ja on siiani palju neid, kes peavad soovitut võimalikuks, sest neile lihtsalt meeldib, et see nii oleks. Ja alati on võimalik väita, et kindlat tõestust idee läbikukkumisest pole. See, mis ei toiminud 1920ndate Venemaal, 1950–60ndate Hiinas, 1960–70ndate Kuubal ega viimase viiekümne aasta jooksul Põhja-Koreas, võiks ju teistsuguste tingimuste puhul kuskil mujal ehk ikka toimida.
Infot ringleb järjest rohkem. Seoses interneti üha avaramate võimalustega pihustub teave üha enam. Põhiliste (usaldusväärsusfiltriga) infokanalite osakaal väheneb, alternatiivsete oma suureneb.
Tähelepanuväärt on see, et kõik internetis ringlev – eriti kui ta on korralikult vormistatud – tundub usutavam muust infomürast. Kui varem löödi paljudele kuuldustele käega ja põlastati: ah, see on turunaiste jutt, siis nüüd on tegelikult needsamad “turunaised” kolinud internetti ja neid võetakse tunduvalt tõsisemalt. Põhjus on lihtne: nende haare on mõõtmatult suurem ning info esitamine ja vormistamine (pool)professionaalsel kujul lihtsam kui eales. Nii kehtivate kui ühekordsete tõdede levikuks on ülisoodne pinnas. Inimlik nõrkus saada kohe ja kiiresti teada, mis on tegelik tõde, annab eelise ühekordsetele tõdedele. Igaüks ei saa olla ekspert. Paratamatult tuleb lähtuda oma heast äratundmisest. Kas sel kombel võib aga tulla aeg, kus me tohutu vastukäiva infohulga tõttu kaotame maailmas täielikult orientiirid?
Maailmas on ikka ühekordsetest tõdedest lähtudes otsuseid langetatud. Varem tõid nad endaga kaasa nõiaprotsesse, nüüd on elu leebem ja lolluse tagajärjed pole nii karmid, aga see ei tähenda, et nad kurja ei teeks. Kui vahe tegemine kehtiva ja kaheldava vahel läheb järjest keerulisemaks, kuidas siis toimida? Toetumine teadusele, nii kaua kui teaduses endaski pole kaljukindlat veendumust, vaid ainult konkureerivad teooriad, pole samuti alati tulemuslik. Nagu ikka, mingit lõplikku vastust pole. Aga probleemi ennast tuleb teadvustada ning hoida silmad lahti ja meeled valvsad.
