Mind oli hoiatatud, aga ometigi polnud ma päriselt valmis. Polnud valmis, et Maria Fausti ja tema rahvusvahelise bändi uus plaat on sedavõrd jõulise loomingulise joonega, läbitungiv, tark ja nõudlik teos. Ehk, noh, õige pisut, üsna veidi ja päris esialgu tundus mulle, et siin on liiga vähe vulgaarsust, et "Sacrum Facere" on liiga kalkuleeritud oma otsingutes, realiseerib oma muusikalise eruditsiooni end päriselt "elu enesega" määrimata. Ja plaadi kontseptsioon, mis kaasab Setu folkloori motiive - kas ei või see olla äkki selline turvaline kultuuripoliitiline makronarratiiv, märk missiooniteadlikkusest, jäigast kohusetundest juurte ees? Aga ei. Ma ei häbene oma eelarvamusi, kuid kui asi seda väärt on, meeldib mulle näha neid kasutute kildudena kusagil seljataga. Need naisenimedega arendused on ilusalt isiklikud ning jõuavad sügavale ja lähedale.

Näiteks avakompositsioon "Epp", kus ansambel mängib murtud ja lihtsat, justkui leina taltsutavat meloodiat, kuni siis teistest eraldub rootslasest trompetist Tobias Wiklund, arendab pinged ja valutunde tasapisi järjest teravamaks ja füüsilisemaks, trotsliku kulminatsiooniga kusagil sealpool nelja minuti piiri, kuni siis ülejäänud bänd taastab kainestava, lohutava õrnusega rahu ja tasakaalu. Ka teine lugu "Tui" rajaneb lihtsal motiivil, mis sedakorda kõlab kohati nagu nurgeline tango roostes mängutoosis. Omal moel on see lapsemeelne tantsulugu, Fausti altsaksofon koketeerib ja nõuab tähelepanu, kuid ehk kusagil mujal pole naer ja aimatav nukrus teineteisele nõnda nakkusohtlikult lähedal kui siin.

Iga Maria Fausti muusikat kirjeldav promotekst osutab tema loomingu kahele allikale - uuemale klassikalisele helikunstile ja avangardsele (jazz-)improvisatsioonile. See kõik on kahtlemata tõsi, kuid oma seniste kirjeldustega tahan ma öelda, et tema tegelik jõud on ehk dramaatiliste situatsioonide väga peen ja täpne taju - jah, umbes nagu filmimuusikas. Probleem on selles, kuidas leida selle tarbeks õigeid sõnu. Mis ikkagi toimub "Lydia" kolmanda minuti lõpus, kus itaallase Emanuele Maniscalco klaver ühtäkki justkui kinni kiilub ja paari noodi vahele rabelema jääb, kuni siis ansambel tema ümber oma pehme võrgu koob? Kuulame uuesti ...

"Nõudlik," ütlesin "Sacrum Facere" kohta eespool. Jah, muidugi. Kuigi teisalt läheb teil kuulajana alustuseks vaja vaid õige pisut usaldust Fausti, tema bändi ja omaenese fantaasiate vastu. Siis aga, veel veidi ja võivadki juhtuda imelised asjad.