Sada aastat tagasi ehk kuidas mu vanaisa Georgi risti välja teenis

Alati, kui näen mõne auto antenni või tahavaatepeegli küljes musta-oranžitriibulist Georgi linti, siis mõtlen oma vanaisale ja sellele, et minu ja paljude eestlaste side Georgi lindiga on palju tugevam ja isiklikum kui neil, kes seda lindikest Kremlist juhitud poliitilise meelsuse väljendamiseks kasutavad, kirjutab Priit Hõbemägi.

Millal ma teada sain, et minu vanaisa 

Johannes Voldemar Hõbemägi 

(1889-1960) autasustati esimeses maailmasõjas vapruse eest Georgi ristiga, seda ma ei mäleta. Olin napilt neljane, kui vanaisa suri. Kuid midagi ma olin siiski kuulnud, sest meenub, kuidas ma poisipõlves tuustisin vanaema Nõmme kodu riidekappide ülemistel riiulitel, lootuses leida mõnest unustatud karbikesest sametpadjakesel lebavat kullast või hõbedast Georgi risti. Toona ma ei teadnud, et Püha Jüri kujutisega hõbedast ristiga kaasas olev lindialus oleks kaetud oranži-mustatriibulise paelaga, nn Georgi lindiga, mis pool sajandit pärast vanaisa surma muutub eestlaste jaoks Venemaa ekspansionismi kurjakuulutavaks sümboliks.