Koolistress kiusab lapsi ja vanemaid

Esimese klassi lapsed ja nende lähedased teevad läbi tohutu elumuutuse. Paljudele osutub see katsumuseks, mis võib jälje jätta terveks järgnevaks kooli- ja eluteeks.

Brita lugu
"Emme, mu kõht valutab! Emme, see valutab nii kõvasti, et ma ei saa kooli minna!""Nonii. See jõudis kätte kiiremini, kui oleks osanud arvata," nendib seitsmeaastase Brita ema Ave. Ei ehmatust ega nõutust, ta oli seda tegelikult isegi oodanud, kuigi mitte kohe septembrikuus. Luges aegsasti vastavat kirjandust, kuidas last aidata, kui kooliväsimus peaks kallale tikkuma.
Rõõmsa ja elava tüdrukuna jaksas Brita käia eelkoolis ja kõigil koolikatsetel. Kesklinna koolidesse ta sisse ei saanud ning läks suure heameelega koos lasteaiakaaslastega kodukooli. Iga päev ärkas laps varakult, pakkis ise asjad - ta oli ju nüüd suur! - ning ootas kannatamatult, millal ema patsidega ühele poole saab ja ta kooli viib.
Ema Ave oli rahul, kohanemine kooli ja uue elukor-raldusega läks lapsel ladusalt (ladusamalt kui tal endal), tüdruk oli õhevil ja põnevil. Kuni septembrikuu viimase nädala kõhuvalu-hom-mikuni. Enam Brita kooli minna ei tahtnud. Päeva edenedes poetas laps, et ei jaksa iga päev sirgelt istuda ja "kogu aeg ei tule numbrite kirjutamine hästi välja ja üldse - kõik karjuvad nii kõvasti seal koolis".
Nädala pärast läheb Bri-ta teise klassi ja aastataguseid sündmusi meenutades muretseb Ave juba ette, mis saama hakkab. Terve esimese kooliaasta tuli võidelda Brita eituste ja närvilisusega. Suvevaheaeg tõi leevendust - siis magas laps üle hulga aja taas hästi, söögiisu naasis, tekkis uuesti huvi lugemise ja ristsõnade vastu.

Mihkli lugu

Poisi suured ehmunud silmad esimesel koolipäeval ei lähe ema Tiia-Leenil meelest.Muidu rahmeldaja ja elav suhtleja ei poetanud terve esimese koolipäeva jooksul mitte ühtegi sõna. "Hoidsin tal kõvasti käest, olin kogu aeg kõrval ja aitasin klassis kohta leida, kuid mul oli tunne, et poiss on otseses mõttes šokis," meenutab Tiia-Leeni.

Ometi oli Mihkel käinud eelkoolis ja aegsasti ka koolimajaga tutvumas. Kära ja inimeste hulk treppidel aga ehmatas seda juba 1,5aas-taselt lastekollektiiviga harjutatud väikemeest 1. septembril tõsiselt. "Me ei osanud seda oodata," tunnistab Tiia-Leeni.

Mihkel nuttis igal hommikul, sest ei tahtnud kooli võõraste juurde minna. Ta nuttis ka koolis, kui ei õnnestunud kapiust avada või kui ranits ei läinud kinni. Kord tuli poiss pärast teist tundi lihtsalt ära koju. Õpetaja pidas seepeale loengu, kus selgitas koolikohustuse täitmise tähendust ja rõhutas, ettuleb harjuda, midagi pole teha. See tegi asja veel hullemaks. Mihklile olid toeks kaks klassiõde, kes vaikselt poisi kõrval püsisid, kui tal nutt taas peale tuli - kõigil nii ei vea. Õppimisest ei tulnud kodus midagi välja, lapsel puudus kooliasjade vastu igasugune huvi.

Sel lool õnnelikku lõppu pole. Vähemasti ei ole see veel kätte jõudnud. Esimene kooliaasta osutus suureks katsumuseks kogu perele ja nüüd, teise kooliaasta eel valmistub perekond justkui sõtta minema. Mis saab sel aastal?

Eveliina lugu

Positiivne stress paneb asjad käima - nii võib öelda Eveliina kohta. Ent kas ikka võib? Ema Kairi meelest muutus tüdruk esimesel kooliaastal hüpikuks (hellitusnimi hüperaktiivsele lapsele - toim.). Kogu aeg oli vaja kuhugi minna, mõnd uut huviringi proovida, sõbrannadega mängida, koolihoovi tagasi joosta, sest äkki seal toimub midagi. Kodutööd said nii muuseas valmis visatud, sest need olid Eveliina meelest igavad nagu tunnidki. "Ega ta ilmselt muidu kooli minna ei tahakski, kui seal pidevalt midagi ei toimuks," nendib Kairi. Ja toimub: kodukooli huvijuht ja klassijuhataja on väsimatud ettevõtmiste organisaatorid.

Paraku tõi uue põneva elu algus lapsele kaasa rahutu ööune koos märgade linadega. "Tahaks teda kuidagi maha rahustada, aga ei tea, kuidas," ütleb Kairi. Ema loodab, et ehk teisel õppeaastal süveneb laps rohkem ka õppetöösse - pea lõikab tütrel hästi, enne istus juba nelja-aastaselt lugema hakanud Eveliina huvitavate raamatute või tegevuste juures tunde. Koos suure elumuu-tusega see kõik kadus.

Jääb mulje, et Brita on ambitsioonika ema laps, kes tajub kõrgeid ootusi ja on seadnud endale kõrged eesmärgid. Ta tunneb, et ei saa kõigega hästi hakkama - vihje lärmi kohta, mis ilmselt ei lase õpetajat kuulata, just sellele viitabki. Tüdruk on pinges ja pinge toob stressi.

Mihkli puhul tundub, et poiss pole veel sotsiaalses mõttes kooliküps. Pea lõikab hästi, kuid uute olukordadega kohanemine on liiga vaevaline - ta pole valmis emast lahti laskma.

Eveliina jällegi näib olevat näide andekast lapsest, kelle jaoks on õppetöö lihtsalt igav. Tüdruk püüab kõigest muust leida kinnitust sellele, et kool on siiski tore koht. Selge on see, et kõigi nende lugude ühisnimetaja on suurest elumuutusest tingitud stress. Kuidas last aidata?

Jääge enesekindlaks ja rahulikuks. Täiskasvanu on see, kes kogu protsessi juhib. Mis omakorda ei tähenda kõikehõlmavat sajaprotsendilist kontrolli ja lapse eest otsustamist. Jälgige ja olge kursis, juhendage, kuid laske ohje tasapisi lõdvemaks - laps peab õppima ise vastutust võtma nii koduses õppimises kui ka suhete loomisel ja hoidmisel. Usaldage teda, ta saab hakkama.

Ärge kandke oma halbu koolimälestusi lapsele üle - tema ei ole teie. Ema-isa halb kogemus enamasti ongi see, mis lapse pärast muretsema paneb. Siin aitab, kui endalt küsida: mida ma toona oleksin oma emalt-isalt vajanud? Ilmselt enda kõrvale rahulikku ja enesekindlat inimest, kes oleks toetanud ja kellega oleks saanud rääkida. Pakkuge nüüd seda tuge oma lapsele.

Esimene klass on elus väga tähtis aeg, seda ei saagi liiga kergelt võtta. Olge lapse jaoks olemas, küsige, kuidas ta päev möödus, kellega ta koolis suhtleb, mis oli toredat, mis ei olnud nii tore. Püüdke päevarutiin paika saada ja hoidke sellest kinni. Kui märkate, et last midagi häirib ja ta käitumine on muutunud, pidage nõu klassijuhatajaga. Kui vaja, pöörake õpetaja tähelepanu juhtunule, mida ta ise ehk ei näinud, kuid millest laps kõneleb. Mitte mingil juhul ärge halvustage õpetajat ega kahelge temas lapse kuuldes, sest sel ajal on õpetaja lapse jaoks mõnikord suuremgi autoriteet kui ema - asi, millega emad peavad õppima toime tulema. Lapse aitamine kohanemisel on paras kunst, peame lootma oma kogemusele ja tervele mõistusele.

Katrin Kaljula

Viimsi keskkooli psühholoog