Eesti maa võiksime anda tähtajalisele rendile, et suurejoonelist kolimist rahastada. Nii nagu Hongkong oli 1997. aastani Ühendkuningriigi käes.

Rahvaste rändamine pole midagi ennekuulmatut. Piibliski räägitakse juudi rahva küüditamisest Paabelisse, Egiptuse vangipõlvest ja kuulsast põgenemisest Moosese juhtimisel.

Kõigi aegade suurim rahvaste ränne toimus vaid 70-80 aastat tagasi. Teise Maailmasõja lõpus ja järel põgenes ja aeti oma kodudest minema ligi 12 miljonit sakslast (räägitud on ka suurematest arvudest).

Soojem kliima tõmbab kindlasti teatavat osa Eesti rahvast.
Samuti pääseksime välja rännates ja/või asumaad hankides igipõlisest ohust, et Venemaa tuleb meile kallale.

Julgeoleku aspektile rõhus eelmise Wabariigi ajal ka Johannes Maide, kes tõstatas 1932. aastal küsimuse Eestile asumaade hankimisest. „Maailma ajalugu on näidanud, et just riigid, kes omavad hästi korraldatud asumaid, suurtel maailmavapustavail sündmusil püsivad edasi, vaatamata emamaad vapustavatele sündmustele,“ märkis ta.

Julgeoleku eesmärgil otsis tollal endale kolooniat ka Leedu. Sealne mõtleja Kazys Pakštas pakkus välja, et Dausuva või Atsarginė Lietuva (Tagavara Leedu) võiks olla pooliseseisev riigike puhuks, kui Leedu vallutatakse.

Maide toonitas: „Iga riigipoliitiliselt mõtleja eestlase südamesoov peaks olema: mitte enam lasta iga aasta Eestile kaduma minna 100-2000 energilist, elujõulist inimest, vaid neid juhtida mingile kindlale territooriumile, mille koloniseerimisele asuda kavakindlalt.“ Maide pakkus välja, et asumaa võiks olla