Ta on tõstnud lauale külmsuitsulõhe, saia, sibula ja kandikutäie tomateid. Ainult kohvi väljavalamisega ta hakkama ei saa. Seda teen mina.

Kui Kaljuvee istub, pole tõesti midagi aru saada. Aga kui ta tõuseb, et võtta külmikust kohvikoor, siis... Need paar sammu reedavad ränka lihashaigust.

Kuidas kõik täpselt algas, oskab Lembit Kaljuvee täpselt kirjeldada.

Ühel lämbel suveõhtul vajus ta voodisse ja tajus, kuidas jalad-käed surisevad. Kaljuvee oli terve päev suvilas kuuri põrandat valanud ja koos väsimusega moodustas see surin omalaadse kokteili mõnust ja kannatusest.

Midagi sellist polnud ta varem tundnud.

Kaks päeva hiljem kadus Kaljuvee alakehast tundlikkus. Mees sai küll jalgadele tõusta ja nägi, et jalad kõnnivad, kuid ta ei tundnud neid.

Mõni kuu hiljem, pärast uuringuid ja haiglasolekuid pandi Kaljuveele diagnoos: sclerosis multiplex ehk hulgi skleroos. Lihashaigus, mille puhul närvisignaal mingil põhjusel ei ulatu lihastesse ning lihased unustavad ära, mida nad tegema peavad.

Arst andis Kaljuveele prognoosi „5 pluss 10“ – viie aasta pärast oled ratastoolis ja veel kümne pärast surnud.
Lembit Kaljuvee oli tol ajal 41aastane. Kunda sadama direktor.
“Kui ma haigeks jäin, mul polnud võlgu, kuid polnud ka midagi olemas. Olid vaid kohustused pere ees. Raha polnud, kuigi palk oli suur,“ naerab Kaljuvee.