Areeni plaadisoovitused
Profile
“Southside Stories”
(Processed)
Olen mõned aastad oma elust olnud Viljandiga lähedalt
seotud, kuid viimasel ajal sinna eriti tihti ei
satu. Isegi mitte läbi sõitma. Mis seal toimub? Ons
elu veel alles? Iga päev loeme ju uudiseid sellest, kuidas
meie väikelinnad üha kiirenevas tempos inimestest
tühjenevad. Profile’i profiili guugeldades
selgub üllatuslikult, et “Southside Storiesi” kujul on
tegemist täiesti eheda Viljandi muusikaga. Kui regulaarsed
ja suuremat sorti deep house’i peod on selle
linna jaoks ilmselt pigem minevik, siis mõne inimese
südames elab vana armastus edasi. Tõsi küll, kajavat,
orgaanilist ja atmosfäärilist tech house’i on siin
ilmas tehtud juba kordi rohkem, kui keegi meist terve
elu jooksul ära kuulata jõuaks, ja ma kahtlen, et
midagi väga olulist veel selles vallas tegemata saab
olla. Madis Puuraid leidis aga oma niši intiimses ja
isiklikus lähenemises. Tuhaaluste süte hõõgumine
on tema loomingus ilmeksimatult tunda, iseäranis
siis, kui vali basstrumm vaikib ja võimust võtab
albumi tuum – häid mälestusi esile kergitav voog
(“Talks As He Walks”, “Sweet Gum Tree”). Annaks jumal,
et säärane kiirgus seal järvekaldal leviks.
BERTIL TÜVI
The Bug
“Angels & Devils”
(Ninja Tune)
See on nüüd keeruline olukord. Seal nad on minu
riiulis, need Kevin Martini senitehtud plaadid, armastatud
ja hinnatud – ikka veel creepy esimene
Techno Animal, The Bugi eelmine... Ja siis on too
uus ja ma eriti ei taha temast rääkida. Mul tuleks
Martinit juba (meie ühise) mineviku nimel usaldada,
teda tema enda reegleid mööda mõista, aga
ma olen ikkagi pettunud.
Kõigepealt see “inglite” pool, esimesed kuus
lugu. “Pandi” ja “Void” ja “Ascension” venivad põhijoontes
igavalt ning “Mi Lost” on nagu mustvalge
versioon mõnest M.I.A. värvilisest hetkest. See
kõik pole läbini ju halb – isegi Martini lugude üleprodutseeritus
on tegelikult maitsekas, kihid paistavad
hästi kätte ning mõni tulemus on ka lihtsalt
ausalt veider – näiteks “Save Me” Gonjasufi vokaaliga,
mis kokku kõlab, nagu oleks Bowie oma kunagise
Berliini-perioodi veetnud mingis üsna multikultuurses
vaimuhaiglas. Aga jah, see on teile, vana
hea trip-hop’i sõbrad, kes te oskate hinnata muhetumedaid
toone mähituna üsna tuimade rütmiskeemide
ümber. See on miski, mis tahab olla
hüpnootiline tehnopsühhedeelia, aga kujuneb tihti
lihtsalt kunstipäraseks meeleolumuusikaks turvaliste
dub-depressioonide tarvis.
Plaadi “kuratlik” pool algab hoogsalt ja püüab
kompenseerida. “Fuck A Bitch” nimetab end üks lugu,
“Fuck You” vastab teine. See on too vana tuttav tunderežiim,
mida Martin oma eelmisel The Bugi plaadil
meie ette laotas. Ja muidugi kõlab see eelnenust palju
paremini, minu jaoks vähemalt. Ainult et.... esimest
korda tajun ma (jah, juba nois pealkirjadeski) mõnesugust
meeleheidet, janu kaotatud intensiivsuse järele.
Martin on hoolikas toonimaalija, peen ja rafineeritud
ning kogu seda fuck-agressiooni vajab ta mu arust
mitte oma kõlalise mõtlemise pikenduseks, vaid enese
tasakaalustamiseks, isegi ületamiseks. Tulemused
on parimad just siis, kui suhted on ümber pööratud –
grime-furooriga loos “Function” surutakse Martin MC
Manga oskustega tegelikult üsna ilmselt tahaplaanile.
“Fat Mac” on ehk rohkem optimaalne, minu lemmik
siin plaadil ja nimelt selline, mis toob meelde tagasi
nii mõnedki neist põhjustest, miks minu ja Martini
muusika flirt kunagi algas.
Iseasi, et nüüd ja praegu ma ikkagi pelgan natuke.
Et äkki olen Kevin Martini üle hinnanud ja
jään vanu plaate taas kuulama minnes nende kunagisest
maagiast lõplikult ilma. Ehk nagu algul
sai öeldud – keeruline.
TÕNIS KAHU
