KRANAAT: Kuidas kasvatada poliitbroilerit?
Rain Rosinammus
linnukasvatusekspert
Poliitbroiler on kogenud poliitikaarmastaja jaoks sama väärt maius kui väljasuremisohus loom gurmaani laual. Oskaja mees suudab korraliku poliitbroileriga imet teha, aga enne tuleb ta üles kasvatada.
Poliitbroilerid tulevad peamiselt erakonna noortekogust. Sinna sattuvad noored enamasti ei taipa, et neist võivad broilerid saada, sest noored lähevad noortekogusse reeglina tasuta õlle ja seksi lootuses. Õlut on erakond piiratud ulatuses valmis pakkuma, aga seksi osas ei saa kahjuks isegi partei aidata.
Noortekogus tuleb ringi käia ja vaadata, kas silma jääb mõni kena välimuse, kõlava hääle ja tühja silmavaatega noor. Talle tuleb öelda, et tal on poliitika peale annet, ja pakkuda tööd mõne kogenud poliitiku juhtmena.
Paljutõotava broileri tunneb ära sellest, et esimese asjana ei küsi ta selle peale töö sisu, vaid palga suurust.
Päris broileritibusid tuleb hoida vati sees sooja lambi all. Ka poliitbroilerid ei erine tavalistest tibukestest, ka neid tuleb hoole ja armastusega kaitsta ümbritseva maailma jõhkrate mõjude eest.
Broilerile tuleb maksta tublit palka ja käskida tal igal võimalusel parteid kiita. Selle peale kaovad tal kiirelt ära vanad sõbrad, keegi ei vaidle enam vastu partei ilmeksimatusele ja broiler suudab veendunult vaadata kaamerasse ja rääkida viie rikkama riigi sekka jõudmisest.
Seejärel saabub aeg broiler riigikokku sebida. Erakond trükib talle valmis kampaaniamaterjalid, mina mõtlen talle välja loosungi, näiteks “olen liberaal”, “palgad kõrgemaks” või “Vali aus reformierakondlane! Päriselt ka!”.
Eriti viimane loosung on enamasti väga populaarne, sest inimestele meeldib see kindlustunne, et tegemist on ikka ausa inimesega. Kui broiler on juba riigikogus, on ta sul käpa all. Enamasti kulutavad nad kogu palga kohe ära ja võtavad kaela suured laenud. Nalja pärast võid neid hirmutada, et kui nad end õigesti üleval ei pea, lõpetavad nad bussiroolis või tehaseliini taga.
Riigikokku jõudnud broilereid saab seejärel panna tegema vajalikke tegusid. Neid saab käsutada erakonna kassasse raha vedama, pappi köhinud ärimeestele riigikogus sobivaid seadusi läbi suruma ja muid sigadusi tegema.
Iga tubli broiler peab endale saama ka mõne ebameeldiva projekti, näiteks mingi asja salastamise või anonüümse veebikommenteerimise korraldamise. Ega sellel muud mõtet pole peale broilerite peos hoidmise.
Millalgi saab broilerist minister. Ministriks saamisel on kolm eeltingimust: inimene peab suutma anda dokumentidele allkirjasid, ta peab püsima teleintervjuusid andes kaine (ajalehtedele võib intervjuusid anda ka kuni kolme õlle järel) ja ta peab järgima erakonna õpetusi.
Iga minister saab parteikontorist kaasa õpetuse õigetest mõtetest. Näiteks uuele keskkonnaministrile kirjutasin paberilipakale: “fosforiit paha, loodus hea, kaevandamine paha, roheline hea”. Rohkem pole ühele ministrile vaja, taolist lipakat tuleb hoida põuetaskus ja selle järgi saab ära lahendada kõik olukorrad, mis ministrielus ette tulevad.
