Vähemasti pärast seda, kui koolikaaslastega 13aastasena mingil väljasõidul käies end esimest korda purju jõin ja keset täielikku pimedust ärkasin. Seinad ümbritsesid mind igalt poolt. “Tehke lahti, laske välja! Laske mind kapist välja!” karjusin, sest aina tõenäolisem näis, et toanaabrid on mind magavana seinakappi lukustanud. Kuskilt kaugelt kostis jutukõma ja naeru, kuid kuulda ei võtnud mu palvet keegi.

Kui kätega vastu seinu pekseldes lõpuks kätekuivatit tabasin ja selle tilluke lambike koos kuuma õhuvooga ka hägusat valgust hakkas eraldama, mõistsin viimaks, et olin suikunud hoopis puhkekeskuse WCs, mille promillidest punkteeritud mälu kiuste seestpoolt ka lukku olin keeranud. Koridoris pidu jätkus ja läbi tualetiukse kostnud nõudmisi kapist väljalaskmise osas polnud keegi kuidagi tõlgendada osanud.

Kuid hirm oli tulnud, et jääda.