Kumb oli enne, kana või üllatusmuna?
Minult küsiti, kuidas seletada nähtust, et väikesed lapsed vaatavad ennastunustavalt Youtube'ist klippe, kus avatakse üllatusmune. See ei tundunud küll ei põnev ega ohtlik filmižanr, kuid otsutasin kiigata. Kultuurikiht, kuhu nüüd sisse sumatasin, lõi ikka pahviks.
Klipis polegi muud, kui et kellegi maniküüritud sõrmed krõbistavad hõbepaberit ja plõksutavad mune lahti. Näe, siit tuleb Superman! Etskae, siit tuli kaksteist kleepsu ja pakike kummikomme! Sulnis naishääl jagab kommentaare ilmeteatele omase neutraalsusega, andmata leiule uut tähendusvälja. Puhas uudismeedia. Vaatajanumbrid on laes, ulatudes miljonitesse. Publikuks tited alates vanusest, mil nad õpivad teadlikult nupule vajutama – umbes kolmeaastaselt või varem. Vanuse ülempiiri pole, sama populaarsed on ka täiskasvanutele mõeldud toodete avamise videod. Miljonid inimesed vahivad nürilt, kuidas võõras avab paki ja võtab sealt välja juuksekoolutaja või tolmuimeja. Nonii, siit tuleb iPhone 6! Karbist leiame ka laadimisjuhtme! Ja kõrvaklapid! Taas kuue- ja seitsmekohalised fänniarvud.
Püüan fenomenile pihta saada. Vaatan munafilme ja Barbie-karpide avamisi ning tunnen, kuidas aju muutub mõnusaks pehmeks, roosaks ja karvaseks massiks. Liigun suurtele mõeldud karbiavamisklippide juurde ja see vähene, mis ajust veel järel on, hakkab sinist tossu välja ajama. Kunagi ülimenukad neli vahvat imbetsilli, keda toona süüdistati ajusurma põhjustamises – Teletupsud – tunduvad praeguse toodanguga kõrvutades Dostojevskitena.
