Margit Adorf soovitab: “Siiski veel Alice”

See draama pole kindlasti laiadele massidele – kes ikka nii väga tahab vaadata filmi, kus peategelaseks on haigus. Imelist tervenemist ei toimu, pole ka trotsi või vallandunud elutahet või elurõõmu. Lootust selles loos (“Still Alice”, USA 2014, režissöörid Richard Glatzer, Wash Westmoreland) ei ole, nagu tavaliselt haigusefilmides, mis räägivad peamiselt vähihaigetest või aidsihaigetest.

Haigusefilm on justkui omaette žanr, milles on peategelaseks haigus. Need jagunevad laias laastus kaheks – enamik on optimismi süstivad, surmaga lepitavad, raskusi ületavad. Ja siis on käputäis hoiatavaid või silmi avavaid filme. Alice’i filmis on tegemist Alzheimeri tõvega, selle agressiivse vormiga, mis saabub varakult. Loo autorid püüavad süstida ka veidi helgust, et ehk tulevikus leitakse ravi, aga see optimism pole tõsiselt võetav.

Raskemeelne, kuid õhuliselt esitatud film peaks puudutama kõiki, kelle perekonnas seda tõbe esineb. Õhuliselt esitatud – selle all ma mõtlen, et tegemist on pigem helges toonis looga, sest peategelane Julianne Moore’i (pildil) kehastuses on suure armastava pere liige. Perel on raha ja esialgu ka tahtmist ja kannatust naist aidata. Stsenaarium ei ole kõige mustem – naine kuhtub tasapisi koduseinte vahel, mitte hooldekodus. Moore teeb väga hea rolli, see on talle justkui valatud. Ta mängib intelligentset naist, ülikooliprofessorit, kelle jaoks Alzheimeri tõbi on hullem kui surm, hullem kui vähihaigus, hullem kui HIV. Nagu ta ütleb: “Vähihaigetele tuntakse vähemalt kaasa, see on üllas.” Nii et selline masendav, lootusetu, kuid helguse piiril balansseeriv lugu. Kibe ei ole. Maitsetu samuti mitte. Meeleolult melanhoolne.

Julianne Moore sai selle rolli eest nii Kuldgloobuse kui ka Oscari ja igal juhul tasub selle rollisoorituse pärast kinotee jalge alla võtta.

Film põhineb Lisa Genova samanimelisel debüütromaanil, mis ilmus 2007. aastal. See pole autobiograafiline lugu.

Alates 27. veebruarist kinodes üle Eesti.