Mõni kunstnikukandidaat oli Nestoril endal, aga need kukkusid ära ja kevadel 2014 otsustas kantselei, et pildi teeb Jüri Arrak.

Sügis oli käes, kui Jüri Arrak helistas Nestorile haiglast – tere, ma jäin Narva maanteel auto alla, jalalaba sõideti sodiks, mis nüüd pildist saab?!

Toompea rahvas võttis hoo maha, ärme kiirusta, las Jüri saab terveks, ja jaanuaris 2015 nad kohtusid. Arrak tegi Nestorist portsu fotosid ja asus asja kallale. Pilt avati 9. veebruaril. Nestori sugulased kogunesid südamete põksudes Toompea lossi, ja kui riie pildi pealt langes…

“Issand, see on ju Jaan Kundla, mitte Eiki!” kommenteerib tagantjärele üks, kes kohal käis.

“Arraku maalitud Nestor tuleks kruustangide vahele panna ja piklikumaks pigistada,” arvab teine.

Eiki Nestor puhub teisel pool telefonitoru kuuldavalt suitsu kopsudest välja. “Mina austan Arraku kunstnikunägemust ja mingit kobinat minu poolt ei ole.”

Arrak istub eestiaegses kaarja seljatoega kirjutuslauatoolis, mille ta kunagi kolme rubla eest antikvariaadist ostis.

“On ju kihvt tool!”

“Väga!”

Kunded ja külalised paneb Arrak istuma enese vastu – nii, et valgus aknast otse külalise peale paistab. Arrak räägib. Sirutab jalad välja, paneb käed risti rinnale ja räägib. “Ma ei ole portretist – ma ei pea ennast mingiks portreemaalijaks.