Magma, need hullud prantslased
Magma on üks proge-avangard-džäss-eksperimentaal-art-rock bänd Prantsusmaalt, kes laulab seejuures väljamõeldud keeles. Aga mitte suvaline vanameeste punt, augutäide tänavusel Jazzkaarel, vaid selline tõsine kultusansambel. Seetõttu pole ime, kui mõni end suureks progesõbraks pidav ja stiili kohustuslike suurnimede austaja nende peale esimese asjana “Möh?” ütleb. Kes neid aga teab, lausub kindlasti “Jah!”. Laususin minagi ning sain au Magma ka laiemalt tuntumaks teha, vähemalt esitada bändi liidrile Christian Vanderilt (67) mõned küsimused, mis ehk annavad mingisugusegi tausta tänavuse Jazzkaare pärlile.
Millised olid lisaks John Coltrane’ile need teised tõukajad, mis viisid teid üldse Magma loomiseni. Inglismaal lammutati siis juba väga kanget proget, sakslased ladusid krautrock’i, kuid mis toimus Prantsusmaal?
Prantsusmaal oli kätte jõudnud “jee-jee”-ajastu lõpp ja domineeris meelelahutuslik muusika, millest suure osa moodustasid ameerika hittide prantsuskeelsed kaverid.
Kuuekümnendate lõpp seostub ka gaullismitüdimuse ja tudengimässudega. Või maksab Magma juuri otsida ka avangardteatrist-, -kinost ja -kunstist või hoopis B-kategooria ulmest?
Mitte midagi sellist. Nagu sel ajal tavatsesin ütelda: “Magma muusika sündis ühel kevadpäeval armastusest John Coltrane’i vastu ning meeleheitest inimestevahelise vastastikuse mõistmatuse pärast.”