Hiljem siiski asutasime Tallinnas ajakirja Seltskond, mille peatoimetaja Gitte Vanamölder võttis avanumbri puhul tagasi oma isa perekonnanime Hint. Ajakiri mahtus lahedalt turule.
Selgus, et eesti seltkonnaelu on õhuke, ent huvi selle vastu meeletu. Järgmisena sündis ajakiri Just! koos Anu Saagimi igikestva naeratusega. Seejärel lihtsamal paberil intriigimaias Naisteleht.

Kas nüüd lõpuks oli turul kork peal?
Ei. Avameelseid romantilisi jutte osteti veel ja veel - pinnale mulksatas ajakiri Naised. Delfi avas Naisteka, seejärel Publiku. Oliver Kruuda sulges Just!i ja Saagim kolis Postimehe netilehele. Kõik see hakkas peegelduma Facebookis, Twitteris.
Ülikonnad, diskoteegid, pulmad, shampanja, sukad, autod, trofeetüdrukud, hallipäised tantsumaiad pereisad murdsid end internetti. Fotod meie kõigi eraelust on nüüd kliki kaugusel.
Just sel nädalavahetusel arutasin tütrega, miks Celine on jäänud ainsaks moefirmaks, kelle loomingut ei saa lehitseda globaalses moeväljaandes nimega Instagram.

On siis ajakirjade aeg Eestis läbi?
No ei ole. Nii tõestab meile Hello! toomine Eestisse. Tõesti-tõesti, olles Euroopas, tunneb eestlane huvi ka Pariisi tänavamoe vastu (mis minu tähelepaneku järgi küll 20 aastat on tähendanud musta värvi ja madalaid kontsi). Ning kuningakodade vastu.
USA värvilised poplauljad ja Euroopa siniverelised perekonnad on Kroonikas paigutatud ajakirja etteotsa. Esialgu see nii ei olnud.

Kas kuninglikud pered, hall barokk ja dekadentsed lilleseaded ikka on nii elusad, et neist Eestis iga nädal lugeda?
Hello! on põnev eksperiment. Täna näitab trükiarv, et Hello! pole Kroonikat ohustamas, vahekord on 20 000 versus 34 000. Tundub, et kodumaine glamuur on lähedasem. Mul on alati huvitav vaadata, kuidas kasvab ja edeneb Robert Vaigla, sest mäletan teda oma poja klassivennana. Alati loeks, mida on öelda efektsel Liis Lassil kaugest Singapurist, sest Liisi õpetussõnad Eesti ajakirjandusele ei unune! Ja ka tema on mu poja klassikaaslane. Eesti on tilluke. Oma kultuuriruum tähendab ka omamaist särtsu, ööelu, edevust ja pereheitmist.

Moodne Kristjan Jaak Peterson küsiks : kas siis selle maa VIP, sädelevas Montoni pintsakus, ei või piltniku toetusel maailmamenu endale otsida?
Euroopa õukondadest aga huvitab mind ainult üks persoon: prints Harry. Ta on sünni kaudu määratud number 2-ks. Sel ajal kui prints Williamil sujub elu ettemääratud joont pidi - Kate kingib peagi teise lapse - , on Harryt ära tüüdanud teenistus kuninglikus sõjaväes. Kuninglik punapea peab lahendama küsimuse, mida teha järgmiseks. Ja kellega.
Kroonika juubeli puhul aga ka väike kollane uudis:
Läinud neljapäeval tehti Tallinnas, restoranis Neikid, paljaks inglise lord. No mitte puupaljaks, vaid mantel jäi kaduma. Aga see polnud lihtne lord, vaid kunagine David Cameroni ülemus.
Tegu oli Briti meediafirma The Telegraph peadirektori lord Black of Brentwoodiga, kes einestas minu ja Ajalehtede Liidu juhi Mart Raudsaare seltsis.
Nii et ettevaatust sellise nimega restoranides, Kroonika peatoimetaja Krista Lensin ja Kroonika elujanune toimetus! Palju õnne!

KROONIKA 17.04.2015