“Ei tähenda midagi,” kostis Mart kiirelt.

Isamaa võitis ja Katrin, kahe väikese lapse, Mihkli ja Kadri ema, hakkas lohutamatult nutma. Ta nägi ette, mis perega toimuma hakkab. Rahulikul elul on kriips peal.

Nii läkski. Mart Laarist sai kahekordne Eesti peaminister. Kui kolm aastat tagasi kaitseministrina tabas teda ränk insult, hakkas Marti “terviseaugust” (sõber Tiit Pruuli väljend) välja tooma just abikaasa Katrin, kes oli varemgi insuldihaigeid ravinud.

Tulemust oli eelmisel nädalal näha: Mart Laar andis Tallinnas Viru keskuse raamatupoes intervjuusid seoses mälestusraamatu “Pööre” ilmumisega. Raamatu kirjastas Katrin Laarile kuuluv firma. Raamat tõusis müügiedetabelis sel nädalal kohe esikohale.

Raamatu eessõnas ütleb Mart Laar, et ehkki ta oli kolm aastat tagasi “tehniliselt võttes tõesti mõne minuti surnud, siis see ei loe. Armastus ja elutahe on mind tagasi toonud.” Seetõttu pühendaski ta raamatu Katrinile, kellega ta on 35 aastat koos elanud. Truu tandem – nagu Kadi Tarand ütleb – impulsiivne, kärsitu ja teotahteline Mart ning teda tasakaalustav leebe, malbe ja rahulik Katrin.

Katrin ja Mart kohtusid 1980. aastal Tartu ülikoolis käies. Mardi sõber Mart Kalm pani kord tähele, et nende ühikatuppa ilmus sagedasti “uje tütarlaps Saaremaalt”. See oli Kalmu kursuseõde Katrin, kes õppis ajalooteaduskonnas defektoloogiks. Tütarlast huvitas üks kursus eespool õppiv lõbus habemik Mart. Ühel pühapäeval märkas Kalm, et ühikatoa aknaklaaside vahel seisab jahedas alpikannipott. Õhtul läks Mart lillepotiga vastu õhtusele Saaremaa bussile, millega Katrin kodust saabus.

Mart ja Katrin abiellusid augustis 1982. Pulmareis viis noorpaari Gruusiasse, nendega koos oli ka ­Lauri Vahtre. Sõidu teenisid Laar ja Vahtre üleülikoolilise mälumängu võiduga, millega kaasnes reis “ükskõik kuhu Nõukogude liidu Euroopa-poolsesse otsa”. Stipiraha eest osteti piletid ka Katrinile. “Olime noored ja õnnelikud, väga hipsterite moodi, nagu minu lapsed nüüd tollaseid pilte vaatavad,” märgib Laar oma raamatus.

Laari peaministriks saades püüdis paar uue elu mugavustega mitte harjuda, sest pelgas, et mis siis, kui nad peavad vana elu juurde tagasi pöörduma. Kui Mart Laaril tuli peaministrina esimene välisvisiit (Soome), oli see Laaride jaoks kui “Nataša esimene ball”. Sobilikke riideid polnud! Soome lehtedes kirjutati, et Eesti peaministri palk on sama suur kui Soome töötu abiraha.

Mart ja Anu Kalm soovitasid Laaridel otsida head õmblejad – nii lisandusid nende sõprusringi Ivo Nikkolo ja Marika Siska.

“Kogu see meie põlvkond, kes tulid tagasihoidlikest kodudest – sellise edu korral oleks võinud meri põlvini olla, aga neil mitte. Katrin on jäänud nii delikaatseks!” kiidab Mart Kalm. Ta imetleb, kui kindlalt on Katrin meest taustal saatnud, alati ise maitsekalt varju jäädes.

Kõik need 23 aastat on Katrin olnud hädas tähelepanuga, mis mehe ametitega kaasas käib. Ta tahab olla lihtsalt dr Laar. Pühendunud logopeed Tallinnas Mustamäe polikliinikus, kelle juurest väikesed patsiendid lahkuvad kurbusega – las arstitädi õpetab veel s-tähte!

Kui Kadi ja Indrek ­Tarandi lapsed olid väiksed, tegi Kadi pikki jalutuskäike koos Katriniga. Kadi tahtis teada, kuidas lapsi kasvatada. “Tema tõi mind maa peale tagasi, kui olin mures, miks rüblik ütleb “Oskari” asemel “Oksar” ja “viskan” asemel “viksan”,” meenutab Kadi. Kadi ja Katrinit seob ka korporatsioon Filiae Patriae. Nüüd kuulub vilistlaskokku juba ka Laaride tütar Kadri.

Katrini aatelisusest ja soojast huumorist räägib vahejuhtum 1989. aastast, kui Laarid käisid koos Ivo Linna ja Alo ­Mattiiseniga Kanadas. Kohalikud kinkisid neile suure viskipudeli. Mehed tahtsid jooki mekkida, kuid Katrin võttis neil pudeli käest. “Lahti võib teha alles siis, kui kolm tingimust on täidetud – Eesti on jälle iseseisev, Eestil on oma raha ja vene väed on välja viidud,” ütles ta.

Kui Laarid mullu suvel Kalmudele Saaremaale külla sõitsid, istuti õues, võeti veidi napsi ning Kalm mõistis, et Laarid on ideaalsed inimesed. “Nad ongi need, kes teenivad ausalt isamaad. Nii ongi.”

“Katrin on Riigimehe naine. Riiginaine,” täpsustab Kadi Tarand. Ja lisab, et Katrin ei ole selline tüüp, kellega juhtuks midagi. Ta on liiga korralik inimene.

Memuaaridest selgub, et 1993. aastal pääsesid Laarid napilt lennuõnnetusest. Nad olid teel riigivisiidile Iisraeli. Frankfurdis lennukis istudes hakkas Mart raamatut lugema. Mootorid pandi käima, kuid väljumine viibis. Siis müksas Katrin meest, et vaata välja! Lennuki kõrval seisis mitu soomusautot.

Selgus, et lennuki kütusepaagis oli kolmandik vett. Lennuki õhku tõustes oleksid mootorid peatunud.

Jeruusalemmas jättis Mart Laar Nutumüüri sisse palve, et Vene väed viidaks Eestist välja. Tingimus, mille Katrin oli seadnud viskipudeli saamisel.