Tallinna Kunstihoone galeriis 29. aprillist kuni 24. maini 2015.

Korrakem siis üle lähteandmed. Eesti parimaid arhitektuurifotograafe Arne Maasik eksponeerib esimest korda merefotosid, olles kuueteist aasta jooksul pildistanud põhjamaist suvist merd. Pealkirjad on lakoonilised – “Naissaar” (2001), “Rostock” (2001), “Tallinna laht” (2001), “Ruhnu” (1998) ja “Ruhnu 1–4” (2014), “Osmussaar” (2003), “Botnia laht” (2008), “Väinameri” (2009), “Vergi” (2011), “Vilsandi” (2011).

Nimetatud fotod on väga väike osa kunstniku merefotode arhiivist. Valiku tegemine on fotonäituse valmimisel üks olulisemaid komponente – kõigi olemasolevate fotode põhjal saaks teha hulga eri rõhuasetusega näitusi. See, mida me nüüd näeme, rõhutab eriliselt selliseid meeleseisundeid nagu rahu, mõtlus, igatsus, selgus.

Esiplaanile ei tõuse mitte niivõrd vete vaikne stiihia kui koloriit, millega oleme siin niivõrd harjunud, et me seda enam ei näe. See kvalifitseerub ilmselt “tavaliseks” – sügavsinine ja selle optilised variatsioonid. Päike on olemas, kuid aimatavalt, et viidata valgusallika olemasolule või temast tulenevale foto sümmeetriale. Kui tahta aga veenduda fotol näha olevate siniste “ebatavalisuses”, tuleb minna näiteks Miamisse ja otsida sealselt ookeaniavaruselt samu värve. Neid lihtsalt pole, sest sealne taevas, meri või ookean on pigem roheline, lillakas ja muud lõunamaisemat tooni.

Arne Maasik on elimineerinud oma fotodelt mis tahes inimtegevuse. Puudub visuaalne reostus, mere enda reostus. Sellisena võiks ette kujutada ürgmerd kunagi sajandeid tagasi, nagu kirjutab Valdur Mikita. Ainus kahtlust äratav moment on taevast läbiv valge lennukijutt ühel fotol, ehkki ilma lennukita.

Esimene mõte, mis kunstiteadlast tabab, on muidugi viide maalikunstile, Aili Vindi ­meremaalidele, mida sai hiljuti vaadata Kunstihoones. Meri, maalid ja fotod võiks olla siinsel geograafilisel paigal elavale kunstnikule ette antud kooslus, ometi leidub seda eesti kunsti ajaloo tipptasemel hämmastavalt vähe.

Ka Aili Vint kasutas 1970ndatel-1980ndatel mere maalimiseks slaide, mida ta ise oli fotografeerinud. Ehkki maalimisprotsess õlivärvidega lõuendile toimus ateljees, oli kunstnikule oluline eelnev kogemus merest ja osoonist, samuti rõõmust ja hingelisest vabadusest. Toonane pildistamine oli praegusega võrreldes kallis ja limiteeritud, slaidifilmi rull oli 36 kaadrit pikk ja see tuli ilmutada. Fotografeerimine oli ettevaatlik tegevus, et mitte liiga kiirelt kaadreid täis klõpsutada, samas kui lained ja peegeldused olid pidevas muutumises. Nii tuli maali valmimisel lähtuda rohkem kui ühest slaidist, kuna igal slaidil osutus meri esteedi seisukohalt visuaalselt n-ö ebatäiuslikuks. Tänapäeval ütleks, et maalimise käigus tuli “­tegelda photoshop’iga”. Meri oli ja on Aili Vindi jaoks justkui personifitseeritud olend, kellel oma tujud ja keerukas ettearvamatu iseloom.

Arne Maasik pole ühelgi oma merefotol kasutanud photoshop’i, sest kõikidel nüüdisaja fototehnikaga püütud kaadritel on meri täiuslik. Kunstnikult on nõudnud see erakordset vaimset kontsentreerumist, “jahtimist”, nagu ikka fotograafias juhuse läbi õnnestumist, ent juhus sai tema juurde tulla tänu kauaaegsele pühendumisele. Fotod, mis on trükitud kangale, võivad kaugelt paista maalidena.

“Vaga vesi” toob niisiis esile pigem selle, millest tänapäeva urbaniseerunud ja meediast küllastunud inimene kõige rohkem puudust tunneb – rahu, puhta looduskeskkonna, tühjuse, lõputuse, igavikutunnetuse jms. Ehkki me ju teame, et fotodel on vaid üks mere olek paljudest, teeb kunstniku filtreeritud valik, esteedi pilk näitusest näituse ja igapäevaelust kunsti.