Jaan Ruus hoiatab: “Hääled”

Väikelinna vannivabriku ekspeditsiooniosakonnas töötav nohik Jerry (Ryan Reynolds) on sisse võetud raamatupidajast naiskolleegist. Jerrys on midagi kummalist. Ta näeb ingleid, kõneleb oma kassi ja koeraga ja need omakorda räägivad temaga. Kass ja koer annavad talle nõu, kuidas elada ja – kes oleks võinud seda arvata – Jerryl on varsti külmkapis mitu tüdrukupead!

Lõpuks väikese trilleri mõõdu välja kasvatav film “Hääled” (The Voices, 2014, režissöör Marjane Satrapi) balansseerib õuduka ja komöödia vahel. Hirmu ja õudust on, kuid põnevust (inglise keeles on selline hea sõna nagu “suspense”) eriti mitte. Õudusfilmis küll kogenud stsenarist Michael R. Perry on komöödialikult nutikas, kuid teravmeelsusest jääb puudu. Põnevuse jaoks areneb lugu liiga loiult ja õuduse jaoks liiga banaalselt.

Antikangelane-peategelane Jerry on parajalt sümpaatne ja parajalt süüdimatu. Naised (Gemma Arterton, Anna Kendrick) jäävad rohkem rääkivateks peadeks. Seda võib vaadata kui Reynoldsi filmišõud, dialoogis koera ja kassiga räägib ta sisse mõlemat looma ja lõpus esitab ka laulunumbri. Ainuke, mis jääb õhku: miks filmi lavastanud iraanlanna Marjane Satrapi, keda õppisime tundma terase autobiograafilise joonisfilmiga “Persepolis”, on astunud rääkivate loomade ja tükeldatud inimkehade veidrasse maailma?

Kinodes üle Eesti alates 8. maist.