Või küsigem tänapäevasemalt: kui teie eravilla värava taha satub võõras, kas kutsute ta sisse ja pakute sooja leiba, nagu Juhan Liivi luuletuses? Või pigem vaatate, kuidas tülitajast kiiremini vabaneda? Iga turvaspetsialist soovitaks teil võõraste suhtes olla pigem umbusklik kui avatud.

Paljudel on siiani meeles, kuidas keset laulvat revolutsiooni, 1988. aastal kaks eesti noormeest Ameerikasse putkasid ja seal neile lahkelt peavarju pakkunud väliseesti vanaproua veidi hiljem jõhkral moel kirve ja noaga tapsid...

Matemaatiliselt võttes ei käiks ­Eestile üle jõu toimetulek 326 pagulasega, keda siia Euroopa Komisjoni rändekavaga saata plaanitakse. Igal aastal läheb siit tuhandeid omainimesi jõukamatesse ­lääne riikidesse õnne otsima, nii et meil on küllaga vaba maad, tühjalt seisvaid talusid, ettevõtteid, kus oodatakse töökäsi pikisilmi.

Aga võõrastele peavarju andmine pole matemaatika, vaid psühholoogia küsimus (poliitikast ma ei räägi).

Olen veendunud, et Eesti ei ole rassistlik maa, s.t me ei põe võõraviha. Küll aga oleme me mingil määral ksenofoobsed: meil on võõrahirm.

Kas ksenofoobia on irratsionaalne hirm nagu foobiad tavaliselt? Kas seda peab ravima? Kas igapäevane ksenofoobia on võrreldav lennuhirmu või pimedusekartusega?

Näiteks kardavad paljud hiiri, kuigi on selge, et väike arglik loomake ei kujuta täiskasvanud inimesele mingit reaalset ohtu. Kas meid painab arusaamatu hirm teistsuguste ees või on see talupojatarkusest juhitud ellujäämisinstinkt?

Võõristamine, omadel ja võõrastel vahet tegemine, on omane kõikidele bioloogilistele liikidele: šimpansid tapavad jõhkralt oma liigikaaslasi, kes pärinevad teisest perekonnast.

Sipelgapesad peavad omavahel keerulisi sõdu koos luuretegevuse ja naabrite orjastamisega.

Mikroobid teevad perfektselt vahet, kes oma, kes võõras – ja kui organism on elujõulise immuunsüsteemiga, siis võõras hävitatakse. Isegi ainuraksed amööbid suudavad otsustada, kas teha koostööd või minna konflikti.

Sama toimub inimkooslustes: üks Hiiumaa mees kurtis, et elab küll juba mitukümmend aastat saarel, lapsedki seal suureks kasvanud, aga ikka öeldakse tema kohta, et aa, see uus...

Üheks ksenofoobia lähtekohaks on hirm kaotada iseenda identiteet: olles võõrastele mõjudele liiga avali, muutub raskeks tunnetamine, kes olen mina ja mis eristab mind teistest. Just sellepärast on enesemääramise kõige hellemas vanuses, teismeeas, kuulumine kampa tähtsuselt esikohal. Ja jutt sellest, et vanaema elutarkusi maksab kuulata, ei loe tuhkagi.

Ksenofoobia erineb teistest foobiatest, sest psüühika lõikab oma ja võõra eristamisest selget kasu – see on omamoodi sotsiaalse kapitali kogumise ja rahvusliku identiteedi loomise võimalus.

Ksenofoobia põhiline kasvulava on majanduslik ja kultuuriline ebakindlus, samuti füüsiline vägivald või selle oht.

Meil valitseb ebakindlus nii ühe, teise kui ka kolmanda osas. Mida kindlamalt me end oma õitsvas riigis tunneme, seda vähem on põhjust ksenofoobiaks.

Ksenofoobia põhjused pole silmanähtavad, vaid pigem alateadlikud. Mullistused võivad esile kerkida päris ootamatult, justkui põhjuseta.

Näiteks Ameerikas täheldati Vietnami sõja veteranide selget vaenulikkust asiaatliku välimusega inimeste vastu aastaid pärast sõda. Nii avaldus posttraumaatiline stresshäire: asiaadi nägemine käivitas kunagiste sõdurite alateadvuses mälestused sõjaõudustest. Pole vaja siinkohal pikemalt seletada, mis rahvusega on meil seotud posttraumaatiline stresshäire.

Eesti on maailmas üks suhtarvult suurima mittepõhirahvusest ­elanikkonnaga riike – kuhu Nõukogude võim võõrad jõuga sisse tõi. Meil pole olnud aega ­sellega leppida, see tähendab, et rahvuslik psüh­ho­trauma on siiani läbi töötamata. Vastupidi, seda surutakse maha, veel sügavamatesse alateadvuse kihtidesse. Meid manitsetakse: tuleb olla euroopalik ja vastuvõtlik. Me olemegi. Mida kindlamalt me end oma õitsvas riigis tunneme, seda vähem on põhjust ksenofoobiaks. Me oleme otsustanud mikroobist ja šimpansist kaugemale areneda – seda enam, et nad oskavad vajadusel olla vägagi koostööaltid.