Juunis täitus linn jaapani turistidest. Ka austraallasi voorib juurde – neil algas talv. Kõrghooaeg on alanud. Tohutud turistibussid blokeerivad kitsastel tänavatel liiklust. Iseäranis on ummikuis turistide lemmiku ahv­jumal Hanumani templi ümbrus, sest linnavalitsus otsustas täiesti korraliku tänava üles kaevata. Nüüd on templiesine teejupp muust tänavast kõrgemale tõstetud – muidu ehk ei märka möödujad templile au anda.

Mingis mõttes on Ubud utoopia. New age on siin valitsev paradigma, milles reaalselt elatakse, mitte ei harrastata nädalalõppudel. Nagu mu šamaanist sõber ütleb – spirituaalne Disneyland. Mul on siin rohkem kui üks šamaanist tuttav ning iga teine, keda tunnen, tegeleb mingit sorti tervendamisega (kes ise ei tervenda, otsib tervendust ühest töötoast teise). Ubud on küllastunud haldjalaadsetest olevustest, kes tuiskavad ringi, suled juustes ja amuletid kaelas, nii mehed kui naised. New age on katse ammutada jõud ja tarkus iidsete aegade õpetustest. New age toidab inimese eksistentsiaalset vajadust ühtekuuluvuse järele mitte ainult füüsilise, vaid ka nähtamatu, tähenduste maailmaga.

Ubudis on selle inimliku vajaduse najale ehitatud toimiv äri. Siin müüakse eri hinnaskaalas kuuluvustunnet, hingelist tervendust, südame avanemist, unistuste elu manifesteerimise tehnikaid. On hirmkalleid eraklaid, kus sind majutatakse basseiniga villasse ja poputatakse nädal otsa. On ka lihtsamaid töötube, kus kõigest 7,39 euro eest saab pooleteiseks tunniks sukelduda tervendavate helide maailma, mis avab kõik tšakrad – juhul kui sa selleks valmis oled. Kui miskit ei juhtu, pole see tegija, vaid su enda puuduva valmisoleku süü. Ainult et ka süü kontseptsioon pole selles keskkonnas teretulnud. See kuulub ratsionalistlikku läänemaailma, mis jaotab nähtusi õigeks ja valeks. New age’i kohaselt ilmneb alati just see, mis ilmnema pidi.

Mu šamaanist sõber, kes on hariduselt psühhosotsioloog, ütleb, et tervendus peitub perspektiivi muutuses. Seetarvis luuakse seansi ajaks vastav keskkond – viiruk, trumm, küünlavalgus. Ent keegi ei saa teist tervendada, ilma et teine ise selleks oma maailmatunnetuses ruumi ei teeks.

Probleem sellise ohtra tervendusteenuste pakkumisega on selles, et inimesed takerduvad konsumerismi, kuna vastav teenus on saadaval igal ajal, kui aga toonus langeb. Seega kaob vajadus leida iseendas jõud muutusteks. Ent kuni me ei oska endast seda jõudu ammutada, on ju igati tänuväärt, et eksisteerivad tervendajad, kes seda teenustasu eest pakuvad.

Ubudis usutakse, et õndsust, armastust ja ka raha saab maailmalt välja sõnuda siin ja praegu. Tuleb vaid pisut raha välja käia.

Ethel Kings on Ubudis elav kunstnik ja kirjanik, kelle esikteos “Vanaisa Omar ja Potike Keeda” ilmus eesti keeles läinud aastal.