Kadri Karro: Täna esinevad: konn, kukk ja koer
Mäletan, kuidas ütlesin paar aastat tagasi oma Haapsalu kodus ärgates emale, et ma ei saa magada, sest linnud karjuvad. Tõesti, maja kõrvalt voolab väike jõgi, jõe taga on mets ja puude otsas linnud, kes alustavad oma etteastet varavalges. Ma ei ole Nõmmel ärgates kunagi nii võimsat linnulaulu kuulnud kui Haapsalus. Linnainimene polegi vist valju ja mitmehäälse linnulauluga eriti harjunud. Või üldse looduse häältega. Minu igapäevased loodushääled on neljas aias järjest klähvivad koerad. Aastaid tagasi pidas keegi mu linnakodutänavas kukke. Tema ikka vahel kires. Kõvemat sorti konnalaulu kuulsin vist viimati 2000. aastate algul. Konnade arv, muide, on minu kodukandis lapsepõlveaegadega võrreldes hirmuäratavalt kahanenud. Hiljuti helistas sõber õhtul hilja oma maakodust ja ma kuulsin läbi telefoni ööbikulaulu. Vanalinna kivikõrbes ekslejale tundus see tol hetkel erakordselt eksklusiivse ja ihaldusväärse helina. Ööbik ongi mul tänavu veel live’is kuulmata. Ja üldse, kes teist arvas ära, et viimase “Mnemoturniiri” linnulaulu-küsimuse õige vastus oli käosulane? Kui paljud meist sellist lindu üldse teavad?
Linnas on palju teisi hääli, mida teevad inimesed ja masinad. Siin kohtub kumm asfaldi ja kõrv valjuhääldist kõmiseva sooduspakkumisega. “Vaikust ja rahu” on linnainimesed ikka linna äärest, metsa alt või suisa maalt otsimas käinud. Ja ega sa kägu ju Viru Keskuse läheduses ei kuule. Siinsamas minu jutu kõrval on Areeni rubriik “Toidublogi”. Olen viimasel ajal tähele pannud, et inimesed, keda oleme palunud seal osalema, kirjutavad väga palju mürast ja vaikusest. Luulelahingu võitja Johanna-Mai Vihalem kirjutas, et “maailm on täis lärmi, ja mitte ainult kõvahäälset”, ta rääkis silma ärritavast valgusest ja nimetas seda “valgusräiguseks”. Tõlkija Krista Kaer kirjutas, kuidas “igapäevase sebimise keskel on mingi autori maailma süvenemine just niisugune vaikuse aeg, mis sunnib mõtteid koondama ja eesti keele võimalusi vaagima”. Laulja Epp Kõiv kirjutas, et kuna ta on muusikaga nii palju seotud, siis vabal ajal on ta ilma ja “kuulab vaikust” ning soovitas lugejal kuulata lisaks vaikusele ka “kõiki neid teisi helisid, mis meid ümbritsevad, näiteks loodusemuusikat”. Helilooja Timo Steiner kirjutas, et “müra on hea, temast saab vaiksem olla”. Islandi helilooja Valgeir Sigurðsson pani aga kirja mõtte, et vaikus “on igasuguse muusika kõige olulisem osa” ja et ta vajab “vaikust sama palju, kui ta vajab helisid”.
Mulle meeldivad need mõtted. Olen tähele pannud, et viimasel ajal panen toimetuse avatud kontoris istudes kõrvaklapid pähe, aga sageli midagi kuulama ei hakka, Youtube jääb kinni, Windows Media Player oma korda ootama. Väga paljud kolleegid istuvad samamoodi, klapid peas. Kirjutavad intervjuusid maha, kuulavad muusikat, aga äkki ei kuula vahel mitte midagi, nagu mina.
PS Leidsin täna koristamise käigus oma sahtlist Meelis Pai linnulauluplaadi, mida ta viimati kohalike valimiste ajal tallinlaste postkasti poetas. Fred Jüssile Pai linnuhäälte salvestamise eest muidugi honorari ei maksnud. Ja ma lähen kuulan ka linnulaulu parem Haapsalus. Klappe pole vaja. Ja keegi ei jää tasust ilma.
